Veel 19. sajandil oli talurahva üks kohustusi mõisavooris käia. Pikal teel vilja- või viinakoormaga linna võis nii mõndagi juhtuda. Kui vankril oli vaja ratast vahetada, kulus tõstekang ikka marjaks ära.

Kui tänapäeval autoga ringi sõita, tasub tungraud kaasa võtta – siis ei jää hätta, kui on tarvis rehvi vahetada. Rohkem kui sada aastat tagasi oli hobuvankriga sõites sama tähtis kanda hoolt, et kaasas oleks vankritõstekang.

Ühe sellise võib leida ka Mõniste Talurahvamuuseumi varakambrist. Teadaolevalt ei ole samasugust tööriista mitte üheski teises Eesti muuseumis.

Juba tsaariajal kasutusel olnud puidust vankritõstekang oli alati kaasas vooridel, mis Mõnistest Riiga ja Pihkvasse käisid. Kui oli tarvis vankril ratast vahetada, siis pandi kangi pikem õlg telje otsa alla. Tõstmisel toetub pikem õlg lühema õla kui aluspuu otsale ning toimib kangina.

Vankritõstekang jõudis Mõniste muuseumi 1963. aastal. Hobuvankreid, rakmeid ja muud hobuvarustust saab näha muuseumi vankrikuuris.


Liitu uudiskirjaga

Iga kuu ilmuv Vana-Võromaa muuseumide uudiskiri.

    Soovin saada uudiskirja aadressile:

    Lisainfo ja ilmunud uudiskirjad.