Muuseumi pikaaegne juht Hele Tulviste
Hele Tulviste (neiupõlvenimega Leis) sündis 10. juunil 1952. aastal Võrumaal, Vaabinas kolmelapselises peres. Ta kasvas üles Undruse vesiveskis, mille seina taga oli kohisev veskitamm. Mälestused lapsepõlvekodust andsid talle kaasa kogu eluks teadmise, et igal asjal on oma elulugu ning see võib olla hulga põnevam kui inimesel.
Põhihariduse sai Hele Vaabina 8-klassilises koolis. Edasi jätkas ta haridusteed Antsla Tehnikumis, kus õppis agronoomi erialal ja asus tööle Varstu sovhoosi Kõrgepalu osakonna brigadirina. Kõrghariduse omandas ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias zooinsenerina.
Elu kulges oma loomulikku rada ning Hele abiellus Robert Kästiga, perre sündisid tütred Moonika ja Kristina. Pere asus elama Mõnistesse, Kuutsi külla. Hele alustas tööd zootehnikuna Mõniste sovhoosis. Siin viis elutee ta 1980. aastatel kokku Urmas Tulvistega, kes toetas igati Hele tegemisi muuseumis. Hingelt maainimestena hoolitseti koos koduse majapidamise eest, peeti loomi, hariti maad, remonditi ja ehitati. Mõnistes elades meenusid Helele mälestused lapsepõlvest Undruse vesiveskis, mis tekitasid temas sügavama huvi ajaloo vastu. Töö kõrvalt õppis ta Tartu Ülikoolis ajalooteaduskonnas.
3. märtsil 1988. aastal asus Hele Tulviste tööle Mõniste muuseumi vanemteadurina ja kaks aastat hiljem juhatajana. Muuseumi arendamisele panustas Hele 34 aktiivset ja toimekat aastat. Ta oli väga tegus ja laia silmaringiga inimene, kellel ei tulnud kunagi puudu uutest ideedest. Tema ajal viidi muuseumis läbi hulgaliselt remondi- ja restaureerimistöid. Talle oli oluline kogumistöö ja fondide täiendamine. Tänu Hele suurele ajaloohuvile on Mõniste Talurahvamuuseumi kogudes üliharuldasi esemeid, mis on ainulaadsed nii Eestis kui kogu maailmas. Ta uuris põhjalikult Mõniste paikkonna ajalugu muinasajast tänapäevani. Meie rahva jaoks on tema uurimistööd hindamatu väärtusega. Hele osales Eesti Muuseumiühingu ja muuseumide koguhoidjate ühenduse töös.
Hele eestvedamisel ja juhendamisel alustati 1995. aastal muuseumis temaatiliste õppepäevadega. Nende eesmärgiks on olnud ajaloo tutvustamine õpilastele läbi praktiliste tegevuste. 1997. aastast lisandus Mõniste Päkapikumaa korraldamine, mis on saanud tuntuks nii Eestis kui ka Lätis.
Hele oli kogukonna tegemistes aktiivne kaasalööja, osaledes Mõniste rahvamaja laulu-, tantsu- ja näiteringis. Ta oli Eesti Looduskaitse Seltsi Varstu osakonna tegevliige ja ELKS-i auliige. Ta oli Eesti Orhideekaitse Klubi liige ja innustunud linnuvaatleja. Hele ise on öelnud järgmist: „…loodus om mu tõno salajane armastus. Tuugi om tullu latsõpõlvõst. Tuu suurjärve lõhn, pilliruug ümbre järve ja kõik, kes sääl eläse, järve veeren vai järve seen. Tuu, et elu om pühä, suurõl ku väikesel…“.
Hele Tulviste töö on saanud mitmeid märkimisväärseid tunnustusi. 2021. aastal nimetati ta Rõuge valla aasta kohaliku elu täheks ja Võrumaa Arenduskeskus tunnustas tänukirjaga aastatepikkuse südamega tehtud töö eest Mõniste Talurahvamuuseumi juhtimisel.
Oma töö kohta kirjutas Hele järgmist: „Mul oll suur õnn, tetä tüüd, mis miildüs, hoita asju, mis omma minust satu aastit vanõmpa. Teedä, et egäl asjal om oma heng, mille valmistaja om siia pandnu, et siiä om jäänu inemise kässi lämmust ja võiolla ka tsipakõno hiki. Üttepiti olõ uhkõ, et saatus om mullõ sääntse võimalusõ andnu ja tõistpiti tunda aukartust kõgõ vana iin.“
Hele Tulviste suri 4. oktoobril 2022. aastal ja on maetud Vastse-Roosa kalmistule.