Mõniste Talumuuseumi vanim eksponaathoone on vanemasse rehielamute tüüpi kuuluv rehetare. Tegemist on tsaariaegse hoonega, mis on ehitatud Mehka Kalamehe poolt 1879. aastal ja selles elas perekond kuni 1912. aastani. Ehituslikult sarnanes hoone selleks ajaks hävinenud muuseumi läheduses asunud Ala talu rehielamule. Rehielamu teisaldati muuseumi territooriumile  1956. aastal. Katusekatteks on Mõnistes kasutatud pilliroogu, mida sai lõigata lähedalt, Mustjõe kallastelt. Põrandaks on looduslik savi.

 

Rehielamu koosneb kolmest ruumist: eeskambrist, rehetoast ja rehealusest.

Eeskambrisse sisenemisel on näha palgiotsale põletatud mõisniku Otto v. Wulfi nimetähed. Nähtavale kohale alles jäetud nimetähtedega sai tõestada, et palgid on saadud mõisast teopäevade eest ausal teel, mitte ei olnud varastatud mõisa metsast. Tõenäoliselt oli selle tõestamine mõnikord vajalik, sest ehitised püsisid mitusada aastat ja selle jooksul vahetusid nii mõisnikud kui talumehed.

Eeskamber on ruum, kus hoiti tööriistu, hobuserakmeid, toidunõusid. Vanematel rehielamutel see ruum puudub. 1850-ndatel aastatel ehitatud hoonetel on eeskamber juba olemas.

Selles väikeses rehetoas elas perekond. Rehetoas asub suur reheahi ja tagaseinas on palkide vahele paigutatud parred. Partel magasid suuremad lapsed ning sügisel kasutati parsi vilja ja lina kuivatamiseks. Sel ajal kui toimus kuivatamine, viidi kogu eluks vajalik aita ning pere kolis ka ise selleks ajaks aita. Uksepiit rehetoa ja eeskambri vahel on väga madalal. Ahju kütmisel tuppa tulnud suits lasti paokil ukse kaudu välja, kuna rehielamul puudus korsten. Aknad oli väikesed ning tehti suitsupiirist madalamale, mõnikord jäid need isegi talvel pooleldi lume sisse. Sellises kitsas ja madalas ruumis olid ainult kõige tarvilikumad esemed: voodi, laud järidega, pikk magamispink ahju kõrval ja veetoober nurgas.

Sooja toitu valmistati ahjus. Suvisel ajal tehti toit suveköögis ja talvel reheahjus. Terve nädala leib küpsetati üks kord nädalas, laupäeval.

Kolmas ruum selles hoones on rehealune. Talvisel ajal oli rehealune loomade elupaik. Kui kevadel loomad karjamaale viidi, puhastati ruum sõnnikust. Kui talus puudus riistakuur, siis pandi rehealusesse vankrid, hobuseriistad, põllutööriistad jms. Kui rehetoas oli vili kuivatatud, siis laaditi viljavihud luugi kaudu rehealusesse ning jätkub viljapeks ja puhastamine..

Rehe all toimus ka linavarte esmane töötlemine. Linavarte kuivatamisega alustati kohe pärast rukkirabamise lõppu. Sügiseste põllutööde lõpust algas linade ketramise aeg, mis kestis jõuludeni, mõnikord ka küünlapäevani.

18.-19. sajandi talueluelu inspekteerinud pastor August Vilhelm Hupel on kirjutanud, et talumehel oma kitsas, pimedas ja umbses talutoas on palju tervislikumad elamistingimused kui mõisnikul külmas, kõledas ja niiskes mõisahoones. Suits hävitas haigustekitajad ja halva lõhna, iga päev vahetus ahju kütmisel kogu ruumi õhk. Halvana on mainitud seda, et taluelanike seas on palju suitsust tingitud silmahaigusi, ka täielikku pimedaksjäämist suhteliselt noores eas.

Broneeri külastus

    Vaata ka

    Vana-Võromaa muuseumid
    Võru Instituudi uudiskiri banner
    Vana Võrumaa muuseumid