Muuseumikaart on Eesti muuseumide digitaalne ühispilet, millega saad aasta jooksul külastada rohkem kui 100 muuseumi, galeriid ja elamuskeskust üle Eesti. Kaart maksab 65 €.
Vaata ka
Ja walgus sai!
19. sajandi lõpu walgusallikaid Mõniste Talurahwamuuseumi kogudest
Kuigi talvine pööripäev on möödas ning iga päev läheb ühe kukesammu võrra pikemaks, on ees veel paar kuud hämarat aega. Pikkade pimedate talveõhtute peletamiseks on eestlased läbi ajastute kasutanud erinevaid valgusallikaid. Mõniste Talurahvamuuseumi kogudes
Kõige arhailisem valgusallikas muuseumi etnograafiakogus on pilak ehk peeruhoidja. Tegemist on sepa valmistatud raudnäpitsaga, mis kinnitati tulejala, ahjumüüri või seina külge ning mida kasutati põlevate peergude hoidmiseks. Pilakud olid taluelamutes levinud kuni petrooleumilampide kasutuselevõtuni 19. sajandi teisel poolel.
„Peeruvalguse vabisev leek soodustas fantaasiat, tiivustas mõttelendu. Kuid peeruvalgusel valmisid ka rikkalikud rahvakunstiesemed: kaunikirjalised õllekannud, rangipuud, kurikad, kirstud ning veimevakad.“ – Sakala, 6. märts 1942
Tulejalg ERM A 316:4 Pilak MF _ 170 E 52:2
Lisaks pilakule kasutati taludes isevalatud rasvaküünlaid, hiljem mesilasvahast ja parafiinist küünlaid. Küünalde hoidmiseks valmistati ise ja hiljem ka osteti mitmesuguseid küünlajalgu ja laternaid. Põnev näide isetehtud küünlahoidjast on rohmakas puidust küünlajalg. Ilmselgelt ainult oma talus igapäevaseks kasutamiseks valmistatud treitud eset „kaunistavad“ vaid lihtne profiil allosas ning kerge triip ülaosas.
Küünlajalg MF _ 15:12 E 10:12
Kiiresti hämarduvatel õhtutel jäi valgusest vajaka ka väljas tehtavatel töödel. Küünaldele ehitati selleks puhuks tuule eest kaitseks lihtsad puidust laternad. Tihtipeale kasutati selliste laternate ehitamisel muudest objektidest üle jäänud materjale ning seetõttu olid need veidike rohmakad ja viltused.
Hugo Paltsepa poolt valmistatud laternad MF _ 15:3 E 10:3 ning MF _ 15:4 E 10:4
19. sajandi keskel hakati naftast petrooleumi tootma ning kasutusele võeti iidsete õlilampide põhimõttel toimivad petrooleumilambid. Esimene petrooleumilamp, mis paljudesse kodudesse jõudis, oli n-ö tattnina-lamp: väike plekist petrooleumilamp. Klaasikupli puudumine segas valguse ühtlast hajumist ning seetõttu ei olnud tattnina eriti palju eredam kui küünal või peerg. „Ma pääva aal saa lugeda koa, aga tattnina valgel ei õhkagi.“
“Tattnina” MF _ 15:14 E 10:14
Petrooleumilampide levik tähendas ka petrooleumil töötavate laternate levikut. Üks tuntumaid petrooleumilaternatest on kindlasti nahkhiirelatern, mis sai oma nimetuse selle järgi, et neid laternaid kasutati kaevandustes, kus nad laes rippudes meenutasid talvel pea alaspidi magavaid nahkhiiri. Hiljem võeti Lorupi klaasitehases kasutusele vorm, mis kandis laterna nimetusest tulenevalt selle klaasile nahkriirekujutise.
Nahkhiirelatern MF _ 929:1 Aj 177:1
Linnas, mõisates ning jõukamates taludes levisid 19. sajandi lõpul juba ka märgatavalt uhkemad petrooleumilambid. Neid sai poest osta ning neid valmistati nii laual ja seinal kasutamiseks kui ka lakke riputamiseks. Mõniste muuseumis on selle ajastu ühe näitena 15-liiniline juugendstiilis laelamp.
Laelamp MF _ 357:1 Aj 55:1 Laualamp MF _ 266:1 Aj 36:1
20. sajandist pärinevaid valgusallikaid tutvustame teile järgmises loos.