Vaabinas oli vanasti Undruse järv ja järve otsas veski. Selles veskis olen mina üles kasvanud. Veskihoone ühel küljel elas meie pere ja teisel küljel vanaonu Ruudu. Ruudu oli põline poissmees. Nooruses oli tal suur armastus luhta läinud ja sellest peale ei uskunud ta ühtegi naisterahvast oma hinge lähedale lasta. Muidu oli ta väga tore ja heatahtlik papi. Tundis kõiki linde-loomi, oskas kõigest huvitavalt jutustada ning tal oli aega ja viitsimist vastata kõikidele küsimustele, mida üks laps küsida oskas. Õppinud oli ta Valga linnas tisleriametit. Tisleritunnistus oli tal töötoas seinal, aga see oli nii paksu tolmukorra all, et ainult ta ise teadis, mis seal kirjas on. Ruudu tegi tervele külale, mida vaja: liha- ja kapsatünne, pinke ja laudu, surnukirste. Kui töötoast kostis lauluüminat, oli tulnud mingi hea tellimus ja tundus, et tal oli nagu veidi kahjugi, kui imeilusale raamaturiiulile, öökapile või lillepostamendile järele tuldi.

Ja siis tegi Ruudu kapsamasina. Kogu ümberkaudne küla riivis kapsaid kapsariiviga, mille põhjas kõrvuti kolm vana vikatit ja peal kapsakast. Sellel masinal oli suur ketas, mida sai vändaga ringi ajada, ja ketta sees oli neli tera. Ketta peal oli kaarekujuline kast, et keegi teradega viga ei saaks. Masin toetus neljale jalale, mille vahele mahtus täpselt plekkvann.

Krauh-krauh-krauh oli kiiresti pool kapsapead riivitud ja poolikut pead sai edasi lükata juba järgmise kapsapeaga. Ei pidanud kartma, et kapsapea lõpp sõrmede vahelt välja pudeneb ja terad kätt lõikavad. Paari tunniga oli igavene suur koorem kapsaid riivitud.

Uudis levis külas kiiresti ja masin hakkas käima külakorda. Pärastsõjaaegsel ajal kasvatati igas talus hulga kapsaid. Kapsas oli leiva ja kartuli kõrval igapäevane toit. Kui kapsamasin jälle oma ringkäigult tagasi toodi, oli vankripäras alati paar-kolm kapsapead – tasuks masina kasutamise eest. Ruudu teadis täpselt, millises talus oli ihne perenaine ja kus kasvasid kõige suuremad kapsapead. Mäeotsa naabri toodud kapsapead ei mahtunud miskitmoodi masina sisse, need pidi neljaks lõikama. Meie aiamaal nii suuri kapsaid kunagi ei kasvanud. Ei tea, kas ei osanud ema neid nii hästi poputada või oli põhjus Mäeotsa talu savimaades. Igatahes oli hea, et meie kapsad nii suureks ei kasvanud. Meil oli Ruuduga kapsatünn kahasse ja need suured kapsad ei oleks ju tünni ära mahtunud.

Praegu kasvab kapsas kaupluseriiulis, 20 senti kilogramm, ja kapsamasin leidis endale uue ameti Mõniste Talurahvamuuseumi riiulis ajalugu tutvustades.

Jutu Ruudust ja tema kapsamasinast kirjutas Hele Tulviste.

---

---

<< Tagasi