Leeni nukk oli üle poole sajandi rehetoa püsiekspositsioonis kasutuses hällis magava imikuna. 1. augustil 2022 vahetati nukk oma kahjustunud väljanägemise tõttu välja. Aeg ja olud olid teda tugevalt kahjustanud ning toonud talle koguni hüüdnime „Õudne titanukk“.  Nuku tulmelegendi uurides selgus, et see võis kuuluda Mõniste Talurahvamuuseumi esimesele järelvaatajale Helene Hermannile. Peale pikka ja väärikat teenistust läheb nukk museaalina fondi.

Enam kui pool sajandit rehetares ööpäevaringset tööd on nukule olnud päris rasked. Ajapikku on nuku kehale tekkinud näriliste kahjustused, silmatorkavaimad neist on selle näol. Aastate jooksul on ära näritud nii nuku silmalaud, ninaots kui ka paokil suust paistvad hambad. Puuduvate silmalaugude asemele on mingil ajal sinise markeriga uued vikerkestad joonistatud. Ajahambast puretud on ka looduslikust kiust parukas. Nuku jäsemed on mõranenud ning neid liikumas hoidvaid traate ja nööre on korduvalt parandatud. Nuku paremat jalga on üritatud parandada liimiga immutatud ajalehepaberiga. Kahjuks on parandus teinud pigem kahju kui kasu: kuna nööri kinnitamiseks mõeldud aas jäi kivistunud paberi sisse, on uus nöör paigaldatud läbi nuku puusa tehtud augu.

Fotod: Mõniste Talurahvamuuseum, Liispet Jalandi

Leeni nukuga sarnaseid segamassist nukke hakati tootma juba 19. sajandi lõpul, kui tekkis vajadus suurtes kogustes odavate lelude järele. Kuna portselan- ja papjeemašeenukkude tootmine oli kallis, segasid nukutootjad oma retsepti järgi kokku segamassi, mis koosnes kipsist, saepurust, paberist ning kõigest muust kättesaadavast. Tihtipeale läks massi kõik, mis tootmishoone põrandalt kokku oli pühitud. Valminud segu pressiti sobivatesse vormidesse ning kuivatati. Kuivatamise järel kaeti saadud detailid värvi ja lakiga. Algselt olid nagu portselannukkude puhulgi massist vaid jäsemed ja pea. Kui tehnoloogia arenes, hakati ka nukkude kehasid segamassist vormima.

Kuna nukul puuduvad igasugused märked valmistaja kohta, on pea võimatu määrata selle tegelikku vanust ja päritolu. Samuti ei anna infot nuku pea ning jäsemete kuju, kuna sarnast vormi kasutati aastakümnete jooksul mitmes eri nukuvabrikus.

Säilinud materjalide põhjal võib eeldada, et nuku tõi Mõniste Talurahvamuuseumi selle esimene järelevaataja Helene Hermann. See vana, märgeteta nukk kuuluski ilmselt kunagi väikesele Helenele, hellitusnimega Leenile. Selle tõenduseks on muuseumist leitud foto, millel on Helene Leeni-nukuga. Hermann töötas muuseumis aastatel 1957–1963 ning läks koos muuseumi asutaja Alfred Lepaga vanaduspuhkusele.

 

 

Leeni, 6a (Leeni istub 1890.–1914. aastal tootmises olnud Design Gebrüder Thoneti toolil nr 56).

Foto: Mõniste Talurahvamuuseum

 

Leeni nukk saab auga välja teenitud pensionile minna peaaegu 60 aastat hiljem kui muuseumi esimene järelevaataja Helene. Kui muuseumisse jõudmise ajal ei olnud nuku kohta suurt midagi teada ja seetõttu jäi ta omal ajal muuseumi kogudes arvele võtmata, siis nüüdseks on nukul juba pikk teadaolev ajalugu. Edaspidi hiired seda väärikat museaali enam kahjustada ei saa.

 

Liispet Jalandi

Mõniste Talurahvamuuseumi koguhoidja

---

---

<< Tagasi