Lugu kedervarrest ja sellest, kuidas see unustatud ketrusviis Mõniste muuseumis uuesti ellu ärkas
Meenutamiseks tuleb minna paarikümne aasta tagusesse aega kui alustasime muuseumis õppepäevade tegemist.
Linapäev oli just lõpule jõudnud, bussid lastekoormatega minema veerenud ja külamemmed, kes tegevusi juhendasid, istusid supilauas. Muuseumitaguse talu vanamemm, Ammas Leida, teatas uhkelt et ketramiseks ei olegi tegelikult vokki vaja. Kikitasin kõrvu. Leida jätkas et kedrata saab ka lihtsalt puupulgaga. Palusin kohe et ta näitaks meile, kuidas see võimalik on. “ Mu pime vanaema ketras ahjunurgas pulgaga ja lõng tuli täitsa tavaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see käis. Olin siis viie-kuue aastane, praegu kaheksakümnene. Ei mäleta enam, aga ketras.” Supp sai söödud, memmed asutasid ennast minekule, korraga kostis laua äärest rõõmus hüüatus. “ Pea ei mäletanud, aga käed mäletasid!” Memm oli võtnud voki koonlast linakiude ja laualt pliiatsi. Pliiatsi ja linapundikese vahele oli juba tekkinud poolemeetrine tugev lõng, tinises nagu pillikeel.
Õppisin kohe selle lihtsa töövõtte selgeks. See oli tõesti lihtne, ühe käega nagu keriks linakiude pulgale ja teise käega keerutaks pulka vastassuunas, nagu keriks kiude pulgalt tagasi maha. Pulga ja kiupundi vahele tekivad keerud, linakiud keerduvad üksteise umber ja tekib lõng. Kiude järjest juurde lisades lõng pikeneb ja selle saab pulgale keraks kerida. Tunni ajaga sai valmis paarikümnemeetrise lõngajupi.
Sellest ajast peale on see töövõte kindlalt meie õppepäevade, kiviaja, lina- ja villapäevade programmis. Olen seda töövõtet paarikümne aasta jooksul õpetanud tuhandetele, nii õpilastele kui huvilistele. Õige mitmed on selle töö ka tegelikult selgeks õppinud ja omakorda edasi õpetanud, nii et praegu peaks Eestimaal olema vähemalt paarkümmend pulgaga ketramise oskajat.
Kust see töövõte ikkagi pärineb?
Vanimad teated kedervarrega ketramisest on teada nooremast kiviajast, st. 5-6 tuhande aasta tagusest ajast. Eesti alade vanimad värtnakedrad on leitud Tamula asulakohast, vanuseks 4-5 tuhat aastat.
Kiviajal kasutati ketramiseks lihtsat puuoksa või puukonksu. Kiviaegsest, puuoksaga ketramisest arenes sajanditega edasi ainult selleks otstarbeks kasutatav tööriist- kedervars.
kedervars (ERM B 102:101); Eesti Rahva Muuseum; valmist. 1900-ndate aastatel.
Eesti Rahv Muuseumis on hoiul hulgaliselt selliseid, puupulga kujulisi kervarsi, saadud kogumisretkedelt Soome-Ugri rahvaste aladele. Ülemisel pildil olev kedervars on kogutud Udmurdi ANSV-st 1947.aastal . Koguja Aleksei Peterson.
kedervars (ERM B 220:25); Eesti Rahva Muuseum
Taolisi, palju uhkemaid, tööstuslikult valmistatud , treitud ja lakitud kedervarsi müüdi Komi, Handi, Udmurdi ja Mari rahvaste kauplustes. Nendel Soome-Ugri aladel kasutati kedervarsi villase lõnga ketramiseks veel 1960-ndatel aastatel. Pildil olev kedervars on kogutud ERM-poolt Komi vabariigi Ust-Võmi rajoonist 1997.aastal.
Nöörikonksuga lõnga või nööri ketramine oli Põhja-Skandinaavia aladel kasutusel veel 20. sajandi algusaastatel.
Mõniste muuseumis õpetas seda vana ketrusviisi põline Mõnistelane, Uibu Erich, kes selliste konksudega oskas valmistada väga peenikest ja tugevat, kahe keeruga kalavõrgu või unnanööri.
Nöörikeerutamise konksud (MF _ 672:4 E 219:4); Mõniste Talurahvamuuseum
Aja möödudes oskused arenesid. Kedervarrele lisati puidust, savist, luust või kivist ketas. Töö muutus kiiremaks. Kedervarrega kedrates ei olnud koonla asukoht tähtis, lõngakiude sai tõmmata põlvele või pingile asetatud koonlast, isegi põlletaskust. Kedrata sai ahju kõrval istudes või karjamaal seistes. Kedervarre nimetus läks samuti üle uuele tööriistale ja enamikes Eestimaa paikades jäi ka kettaga tööriist kedervarreks. Meie kandis, Hargla kihelkonna aladel oli kedervarre/pulga nimetuseks ketr, kettaga kedervarre nimetuseks värtin.
Värtnaga kedrates oli vaja koonal kinnitada ketrajast kõrgemale, et ülevalt kiude juurde tõmmata. Ketraja ise istus ka kõrgemal, n. ahjuäärel, lükkas puusalt värtna veerema ja andis koonlast keerde juurde, kuni värtnaots põrandani ulatus. Valmis lõngaosa keerati värtnavarrele, lõng kinnitati uuesti silmusega värtna peenema otsa umber ja lükati värten käima. Selline ketrusviis oli mitu korda kiirem ja küllap selle tõttu oli ka meie aladel 20 saj. alguseks kedervarre e. pulgaga ketramine valdavalt unustatud.
Eestis kedrati kedervarre e. värtnatnaga kuni 19. sajandini, mil hakati kasutama vokki.
Kedervars/värten (SM _ 8730:39 E 487:39); Saaremaa Muuseum SA
Kedervarre nimetused Soome-Ugri rahvastel:
Liivi keeles kiedõr, keda, kedr;
Vadja keeles tšedräpuu, värttänä;
Soome keeles kehrä, värtina;
Isuri keeles kezrä, värttänä;
Karjala keeles kezrü, värtin;
Vepsa keeles kezr, värtin;
Vana-vene keeles vertino (веретено )
Meie suurim tänu sellele pimedale vanainimesele, kes teistmoodi kedrata ei suutnud, aga niimoodi sai veel oma perele kasulik olla. Tänu temale rändas unustatud oskus 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõppu ja sealt tänapäeva.
Hele Tulviste
15.02.2022