Meenutamiseks tuleb minna paarikümne aasta tagusesse aega kui alustasime muuseumis õppepäevade tegemist.

Linapäev oli just lõpule jõudnud, bussid lastekoormatega minema veerenud ja külamemmed, kes tegevusi juhendasid, istusid supilauas. Muuseumitaguse talu vanamemm, Ammas Leida, teatas uhkelt et  ketramiseks ei olegi tegelikult vokki vaja. Kikitasin kõrvu. Leida jätkas et  kedrata saab ka lihtsalt puupulgaga. Palusin kohe et ta näitaks meile, kuidas see võimalik on. “ Mu pime vanaema ketras ahjunurgas pulgaga ja lõng tuli täitsa tavaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see käis. Olin siis viie-kuue aastane, praegu kaheksakümnene. Ei mäleta enam, aga ketras.”  Supp sai söödud, memmed asutasid ennast minekule,  korraga kostis laua äärest  rõõmus hüüatus. “ Pea ei mäletanud, aga käed mäletasid!”  Memm oli võtnud  voki koonlast linakiude ja  laualt pliiatsi. Pliiatsi ja linapundikese vahele oli juba tekkinud poolemeetrine tugev lõng, tinises nagu pillikeel.

Õppisin kohe selle lihtsa töövõtte selgeks. See oli tõesti lihtne, ühe käega nagu keriks linakiude pulgale ja teise käega keerutaks pulka vastassuunas, nagu keriks kiude pulgalt tagasi maha.  Pulga ja kiupundi  vahele tekivad keerud, linakiud keerduvad üksteise umber ja tekib lõng. Kiude järjest juurde lisades lõng pikeneb ja selle saab  pulgale keraks  kerida.  Tunni ajaga sai valmis paarikümnemeetrise lõngajupi.

Sellest ajast peale  on see töövõte kindlalt meie õppepäevade, kiviaja,  lina- ja villapäevade programmis. Olen seda töövõtet paarikümne aasta jooksul õpetanud tuhandetele, nii õpilastele kui huvilistele.  Õige mitmed on selle töö ka tegelikult selgeks õppinud ja omakorda edasi õpetanud, nii et praegu peaks Eestimaal olema vähemalt paarkümmend  pulgaga ketramise oskajat.

Kust see töövõte  ikkagi pärineb?

Vanimad teated kedervarrega ketramisest on teada  nooremast kiviajast, st.  5-6 tuhande aasta  tagusest ajast. Eesti alade vanimad  värtnakedrad on leitud Tamula asulakohast, vanuseks  4-5 tuhat aastat.

Kiviajal kasutati ketramiseks lihtsat puuoksa või  puukonksu. Kiviaegsest, puuoksaga ketramisest arenes sajanditega  edasi  ainult selleks otstarbeks kasutatav tööriist-  kedervars.

kedervars (ERM B 102:101); Eesti Rahva Muuseum; valmist. 1900-ndate aastatel.

 

Eesti Rahv Muuseumis on hoiul  hulgaliselt selliseid, puupulga kujulisi kervarsi, saadud kogumisretkedelt Soome-Ugri rahvaste aladele. Ülemisel pildil olev  kedervars on kogutud Udmurdi ANSV-st 1947.aastal . Koguja  Aleksei Peterson.

 

kedervars (ERM B 220:25); Eesti Rahva Muuseum

Taolisi, palju uhkemaid, tööstuslikult valmistatud , treitud ja lakitud  kedervarsi  müüdi  Komi, Handi, Udmurdi ja Mari  rahvaste kauplustes. Nendel Soome-Ugri aladel kasutati  kedervarsi  villase lõnga ketramiseks veel 1960-ndatel aastatel. Pildil olev kedervars on kogutud  ERM-poolt  Komi vabariigi Ust-Võmi rajoonist 1997.aastal.

Nöörikonksuga lõnga või nööri ketramine  oli Põhja-Skandinaavia aladel  kasutusel veel 20. sajandi algusaastatel.

Mõniste muuseumis õpetas   seda vana ketrusviisi  põline Mõnistelane, Uibu Erich,  kes selliste konksudega oskas valmistada  väga peenikest ja tugevat, kahe keeruga  kalavõrgu või unnanööri.

Nöörikeerutamise konksud (MF _ 672:4 E 219:4); Mõniste Talurahvamuuseum

Aja möödudes oskused arenesid. Kedervarrele lisati puidust,  savist, luust või kivist ketas. Töö muutus kiiremaks. Kedervarrega kedrates ei olnud  koonla asukoht tähtis, lõngakiude sai tõmmata põlvele või pingile asetatud koonlast, isegi põlletaskust. Kedrata sai  ahju kõrval istudes või karjamaal seistes. Kedervarre nimetus läks samuti üle uuele tööriistale ja enamikes Eestimaa paikades jäi ka kettaga tööriist kedervarreks. Meie kandis, Hargla kihelkonna aladel  oli kedervarre/pulga  nimetuseks ketr, kettaga kedervarre nimetuseks  värtin.

Värtnaga kedrates oli vaja koonal kinnitada ketrajast kõrgemale, et ülevalt kiude juurde tõmmata. Ketraja ise istus ka  kõrgemal, n. ahjuäärel, lükkas puusalt värtna veerema ja andis koonlast keerde juurde, kuni värtnaots põrandani ulatus.  Valmis lõngaosa keerati värtnavarrele, lõng kinnitati uuesti silmusega värtna peenema otsa umber ja lükati värten käima. Selline ketrusviis oli mitu korda kiirem ja küllap selle tõttu  oli ka meie aladel 20 saj. alguseks  kedervarre e. pulgaga ketramine valdavalt unustatud.

Eestis kedrati  kedervarre  e. värtnatnaga  kuni  19. sajandini, mil hakati kasutama vokki.

Kedervars/värten (SM _ 8730:39 E 487:39); Saaremaa Muuseum SA

 

Kedervarre nimetused Soome-Ugri rahvastel:
Liivi keeles kiedõr, keda, kedr;
Vadja keeles tšedräpuu, värttänä;
Soome keeles kehrä, värtina;
Isuri keeles kezrä, värttänä;
Karjala keeles kezrü, värtin;
Vepsa keeles kezr, värtin;
Vana-vene keeles vertino  (веретено )

Meie suurim  tänu sellele  pimedale vanainimesele, kes teistmoodi kedrata ei suutnud, aga niimoodi sai veel oma perele kasulik olla. Tänu temale rändas unustatud oskus 19. sajandi lõpust  20. sajandi lõppu ja sealt tänapäeva.

 

Hele Tulviste
15.02.2022

---

---

<< Tagasi