Detsembris ja jaanuaris olid Mõniste Talurahvamuuseumi peamajas väljapanekul erinevad kellad ning kellukesed Riho Lehiste erakogust. Antud postituses tutvustame mõnda neist natuke lähemalt.

India elevandikell (elevandijala-kell)

Algselt pronksivalamist valmistatud kellad on kasutuses juba vähemalt 17. sajandist peale, mil neid võis näha kodustatud elevantide kaela ümber või sadula küljes rippumas. Elevandikellade ülesandeks oli näidata, et loom on kodustatud ning samuti aitas pidevalt helisev kell lähenevast elevandist märku anda. Väiksemaid variante elevandikelladest kasutati ka teiste koduloomade märgistamiseks. Kellukesele eripärase kuju andev nö „seenekujuline“ käepide funktsioneeris nööbina ning hõlbustas selle kinnitamist sadularihmade või nööri külge.

Aja jooksul muutus kellukeste põhiotstarve praktilisest loomakellast peamiselt tseremoniaalseks ehteks, mida riputati elevandisadulate külge vaid festivalide ajal. Pronksi asemel tuli materjalina kasutusele messing, kellukesed muutusid mõõtudelt väiksemaks ja neid hakati kaunistama graveeringute ning emailiga.

Elevandikellad on Briti kolonisatsiooni algusest saadik olnud väga populaarsed suveniirid Indiat külastanud turistide seas.

Altarikell

Altarikellasid kasutatakse katoliku, luteri, metodisti ja anglikaani kirikutes usutalituste ajal „jumalale rõõmu valmistava“ heli tekitamiseks, et tänada teda altaril toimuva ime eest. Samuti aitab kellahelin kirikus käijate tähelepanu altaril toimuva juurde suunata.

Altarikellade ajalugu ulatub keskaega, mil missad toimusid ladina keeles ja tihtipeale vaiksel toonil ning letner takistas vaadet altarile. Nendest tingimustest tulenevalt oli vaja leida viis, kuidas kogudusele  usutalitust segamata märku anda, et altaril toimub midagi märkimisväärset.

Kuigi algne praktiline vajadus altarikellade järgi on aja jooksul vähenenud, kasutatakse neid endiselt peamiselt tseremoniaalsetel eesmärkidel, rõhutades kirikus toimuva pühadust.

Muuseumi väljapanekul olnud altarikella peal on kujutatud nelja elusolendit: lammas (agnus), lõvi (leo), kotkas (aquila) ning pelikan (pelicanus).

Lammas sümboliseerib Jeesus Kristust, Jumala talle ning head karjast. Lõvi aga kuningavõimu Taevases Kuningriigis. Samuti on lõvi evangelist Markuse sümbol. Kõrgel taevas lendav kotkas sümboliseerib jumalikkust ja on evangelist Johannese sümbol.

Viimane kellal kujutatud elusolend, pelikan, sümboliseerib lunastust ning Kristuse verd, mida ta inimkonna pattude heastamiseks ohverdas. Vanasti levinud legendi kohaselt torkavad pelikanid enda rinnakusse haava ning toidavad sealt voolava verega oma poegi.

Eeldatavasti India päritolu kelluke

Kellukese kuju ning valmistamiseks kasutatud töövõtted annavad alust arvata, et tegemist on Lõuna-Aasias valmistatud kellukesega.

Sarnaseid kellukesi kasutatakse näiteks hindu Puja tseremoonias ning Puja mantap altarite kaunistamiseks.

Käepidemega kellukesed

Selliseid kellukesi kasutati eri ajaperioodidel tähelepanu tõmbamiseks ning teenijaskonna kutsumiseks. Samuti söögikordade kuulutamiseks. Sarnaseid kellukesi kasutatakse ka jõululaulude saateks (eng. caroling).

19. sajandil olid käepidemega kellukesed osa härraste kirjutuslaual olevast garnituurist.

Karjakell/lehmakell

Teadaolevalt vanimad lehmakellad on üle 5000 aasta tagusest ajast pärinevad keraamilised kellad, mis leiti praeguse Hiina aladelt. Arvatavalt kasutati kellasid kitsede, lammaste ning lehmade karjatamisel. Esimesed metallist lehmakellad, samuti leitud Hiinast, on hinnanguliselt umbes 4000 aasta vanad.

Aasiast levisid karjakellad Lääne poole: neid leidus nii keldi, foiniikia, kreeka kui ka rooma kultuurides. Aja jooksul võeti kellad kasutusele üle maailma kuid mõnes piirkonnas tähendasid nad rohkemat kui lihtsalt karjalooma märgistamise vahendit, näiteks Šveitsis on klassikaline karjakell Trychel (pildil paremal) tihedalt seotud kohaliku folklooriga.

Mora kell

Valmistatud Rootsis Dalarna maakonnas Moras Erik Morell Metallgjuteris. Töökoda asutati 1921. aastal ning selle põhitoodanguks olid aisakellad. 1932. aastal laiendati tootmist laevadel kasutatavatele kinnitustele ja sõlmedele ning alates aastast 1945 toodeti E.Morell Metallgjuteris lisaks muule veel küünlajalgu, dekoratiivornamente ja laevakellasid.

Morelli kellade disain matkib piirkonnas asuva Mora kiriku kellatorni kella välimust. Kiriku kella kinkis 16. sajandil Dalarna rahvale kuningas Gustav Vasa, et tänada kohalikke Rootsi nimel võitlemise eest.

Klassikaline Mora kell koosneb „Kellapronkist“ ehk siis 85% vase ning 15% tina segust. Legendi kohaselt lisas Morell oma kellade valusulamile hõbedat, et saavutada parem kellahelin.

Lisaks kohalikule kellavabrikule teeb Mora ajaloo põnevaks piirkonnas 1669. aastal toimunud nõiajaht, mille käigus hukati 15 süüdimõistetud nõida. Väidetavalt andis Mora nõidade hukkamist kujutav illustratsioon inspiratsiooni kurikuulsat Salemi nõiajahti läbiviinutele.

---

---

<< Tagasi