Mõniste Talurahvamuuseumis leidub hulgaliselt ajaloolisi esemeid, mida tänapäeval enam tihti ei näe ning mis moodsas majapidamises ka kasutust ei leia. Nende hulgas on ka palgiveokelk, millele reega palgiveol toetusid palkide ladvaotsad. See kelk oli talvistel metsatöödel suureks abiliseks.

Palgiveokelk näeb välja nagu väike regi, kohalikus keeles ongi seda nimetatud peräregi. Tehtud on ta kahest loomukõverast puujalasest, mille sisse on tapitud kolm paari kodaraid. Kodarapaaride ülemisi otsi ühendavad raudotstega painardid (painutatud põikpuud). Veokelgu jalased olid tavaliselt rautatud. Reele ja tihti ka palgikelgule kinnitati palkide aluseks püstpulga ümber pöörduv palgipakk. Palgiveokelk seoti ristamisi köitega ree taha ning see võimaldas paigutada reele suurema koorma. Tühjalt sõites tõsteti palgikelk ree peale.

Eestis võeti selline kelk kasutusele 19. sajandi lõpul, kui metsaveod kasvasid, varem lohises palgiots ree järel maas. Vastlapäeval kasutati liulaskmiseks regede kõrval sageli ka palgikelke.

Mõniste muuseumil on kaks palgiveokelku. Neist vanem on saadud Saru külast muuseumi asutajalt ja esimeselt juhatajalt Alfred Lepalt 1961. aastal. Ilmselt on tegu 19. sajandist pärit kelguga, mis kuulus Alfred Lepa isale.

Noorem palgikelk on valmistatud 20. sajandi esimesel poolel, valmistaja ei ole teada. Kelgu tegemisel on kasutatud kolme puitu: kaske, paju ja haaba. Kelgu andis muuseumile Mõniste metskonna viimane metsaülem Peeter Tamm 1998. aastal.

Veebruaris saab mõlemat palgikelku vaadata muuseumi vankrikuuris.

Romet Pazuhanitš
muuseumipedagoog