Mõniste mõisa püsinäitus avati 23. juunil 2022 aastal Mõniste mõisa pargis ja koosneb kuuest tahvlist.

Alljärgneva teksti saab lugeda kuuelt infotahvlilt, mis on ilmestatud fotodega viidates mõisa hoonete endistele asukohtadele.

Tekstid koostas Mõniste Talurahvamuuseumi koguhoidja  Mika Raudvassar ja projekt on rahastatud Eesti Kultuurkapitali ning Võru Inistituudi poolt.

 

Mõniste ajaloost

Mõniste kandi ehk Mehkamaa vanimad arheoloogilised leiud on 3500–4000 aasta vanused kivikirved Horsti ja Kavaku talu maadelt.

Muinasajal kuulus Mõniste Ugandi suurmaakonda ja jäi suure tõenäosusega kaubateele, mis kulges Pihkva (täpsemalt Velikaja suudme) ja Väina jõe alamjooksu vahel ning ühendas Koiva jõgikonda lõunas ning Võhandu ja/või Piusa vesikonda põhja pool.

Surmaoht Ugandile saabus aastal 1030, mil Jaroslav Targa väed vallutasid Tartu. Eestlased tõestasid oma ühtsust ja jõudu aastal 1061, jõudes vastupealetungi käigus Pihkvani, kus peeti üks Eesti muinasaja suuremaid lahinguid. Järgnes paari inimpõlve pikkune rahuaeg.

Kusagil Lõuna-Võrumaal röövisid eestlased 12. sajandi lõpul üht kaubavoori, mis oli teel Riia kandist Pihkvasse. See oli üheks ettekäändeks rünnakutele, mille liivlased, lätlased ja sakslased alates 1204. aastast eesti hõimude alale ette võtsid.

Pärast muistse vabadusvõitluse kaotamist jäi see ala Tartu piiskopiriigi koosseisu. Seegi oli tugev riik, teisiti pole võimalik seletada maailma esimese käsitulirelva leidmist Otepäält (valmistatud enne aastat 1396), samuti seda, et Urvastes asub Eesti ainus basilikaalne kirik väljaspool linnu. Tartusse kerkisid aga Baltimaade suurim toomkirik ja maailmas ainulaadne terrakotakujudega Jaani kirik.

Esimesed kirjalikud allikad Mõniste kohta pärinevad aastast 1386. Uexküllide suguvõsa pärandi jaotamise paberites on ära nimetatud näiteks Mendis (Mõniste), Mustemettze (Kuutsi kant), Oyl (tõenäoliselt Oe), Cally (Kalli), Sarrego (Saru), Rese (Krabi kant), Sokyerve (Kikkajärve kant Krabil), Olde Caice (Vana Kaika, polnud tänapäeva Kaika kohal), Uppehawde (Ubajärv).

Peamõis liikus selsamal 1386. aastal Sarru ning enne Liivi sõda, 1542. aastal, Mõnistesse. Mõisnikuks oli sellal Johann von Uexküll.

Tartu piiskopiriigis oli 14. sajandi lõpp ärev, sest Saksa ordu tahtis enesele allutada kogu Vana-Liivimaa ja Tartu piiskop Dietrich Damerow, valgustatuse poolest kuulsa keiser Karl IV kantselei endine ametnik, oli ordu suurim oponent. Tollal oli Euroopas üldse pingeline, niinimetatud kahe paavsti aeg. Damerow oli Rooma paavsti Urbanus VI valik, ordu toetas Avignoni paavsti Clemens VII soosikut Albert Hechti. Peale jäi siiski Damerow.

Tartu piiskopiriigi välispoliitika puudutas kogu Euroopat: liitlassuhted loodi nii Mecklenburgi hertsogist Rootsi kuninga, Leedu suurvürsti Mindaugase kui ka Inglismaa kuningaga ning tagatipuks veel Läänemerd valitsenud vitaalivendadega. Ordul läks siiski korda Tartu piiskopkond 1396. aasta juunis hõivata, kuna otsest sõjalist abi andsidki vaid vitaalivennad. Püsima jäi vaid Tartu linn. Tartu riik jäi Vana-Liivimaal viimaseks peaaegu iseseisvaks piiskopkonnaks, kui võrrelda Saare-Lääne ja peapiiskopkonnaga, rääkimata Kuramaast ja vaid kirikliku võimuga Tallinnast.

Liivi sõja ajal jaanuaris 1558 üritasid Vene väed Mõniste mõisat maha põletada, kuid nad löödi tagasi.

Põhjasõja ajal langes Mõniste mõis pärast 5.–6. augustil 1702 toimunud piiramist Vene vägede kätte. Asustus Mehkamaal, nagu kogu Võrumaal, jäi väga hõredaks – inimtühjust Põhjasõjaga seoses nimetatakse paljudes tekstides rahvajuttudest Vene kroonikateni.

Saru ja Mõniste mõis läksid 1764. aastal üle Kosküllide ja aastal 1837 Wulfi soole. Asjade käik sel puhul oli sarnane: esialgu panditi mõisad järjest suurema summa eest ja lõpuks polnudki enam väga midagi müüa. Wulfid olid ilmselt majanduslikult asjatundlikumad, sest suutsid mõisaid enda käes hoida tsaariaja lõpuni, mil mõisad riigistati.

Aastal 1811 rajati Vastse-Roosa mõis (Catherinenhof), mille omanikule sõjaväelasele Maximilian von Wolffile kuulus ka Lätimaa Vahtse-Laitsna mõis. Vastse-Roosa mõisa loomiseks liideti Vana-Roosa mõisast seitse läti talu, Mõniste mõisa Kerro Matzi talu ning Hintsiku karjamõisa maad.

Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid omavalitsused järk-järgult mõisniku võimust vabanema. Muutused tipnesid Eesti Vabariigi loomisega 1918. aastal.

Vabadussõja ajal käis Mõniste neli korda käest kätte. Detsembris 1918 langes vald püssipauguta, kuid juba paar kuud hiljem jõudis Eesti rahvavägi tagasi. Uuesti kaotati vald, kui Punaarmee 17. aprillil suurpealetungi alustas. Siiski õnnestus rahvaväel mõisast kilomeetri kaugusel Mustjõe joonel püsima jääda. Juba 22. aprillil algas siit vastupealetung Rõuge suunal. Tuleristsed sai soomusrongide divisjoni tagavarapataljon ja ennast rehabiliteerisid alles hiljuti Saaremaa mässus kaasa teinud noorsõdurid.

Lõplikult sai Mõniste vabaks Eesti rahvaväe ilmselt kõigi aegade hiilgavaima pealetungioperatsiooni käigus, mida on eri aegadel nimetatud Võru-Jakobstadti või Marienburgi-Jakobstadti operatsiooniks, aga ka jooksuks Väina jõele. Eelduseks oli 2. diviisi vasaku tiiva edu Pihkva vallutamisel ehk löök itta. Lõunasuunalisest operatsioonist võttis osa 2. diviisi parempoolne brigaad, mille koosseisus olid 1. ja 2. ratsarügement, 2. ja 8. jalaväerügement, Taani kompanii ja vastmoodustatud Läti 1. Volmari jalaväepolk. Üldjuht oli 1. ratsarügemendi ülem kapten Gustav Jonson, operatiivjuht kirjanik Mihkel Muti vanaisa, tollane 2. diviisi staabiülem Viktor Mutt.

Just Mõniste suunalt algas Aluliina suunduva pealetungi läänepoolne rünnak 27. mail 1919. Pealetung oli edukas ja Eesti vägi ei peatunud enne kui 250 km kaugusel lõunas Väina jõe ääres.

Vähemasti sama tähtis kui Eestile oli see Läti Vabariigile: pealetungi lõpuks olid endisest kardetud Läti kütiväest alles vaid riismed, suur hulk ennast vangi andnutest liitus demokraatliku Läti väega. Eesti sai juba nime poolest agressiivse Nõukogude Läti asemel endale sõbraliku naabri.

Aastail 1920–1940 arenes Mõnistes hoogsalt kohalik kultuur:  laulukooride ja haridusseltsi, tuletõrjeühingu, noorkotkaste, skautide ja gaidide ühenduse kõrval asutati ka puhkpilliorkester. Muusikaga tegelesid toona siin kandis peaaegu kõik.

Suurimaks kultuurisündmuseks sõdade vahel oli Mõnistes ilmselt üle-eestiline Vabadusristi kavaleride kokkutulek mõisa pargis 1936. aastal. Selle korraldamisest võtsid osa kohalikud noorteorganisatsioonid, mängis ratsarügemendi orkester. Vabadusristi kavaleride kolonnis oli 60 sõidukit sõjamasinatest bussideni ja vastuvõttu juhatas Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa. Sellal oli veel säilinud osa mõisahooneid, vähemalt varemetena.

Ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on Mehkamaa piiriala. Eestlaste ja lätlaste ajalugu on sarnane, nende keeled aga väga erinevad. Viimane ei takista siiski kahe naabri tihedat ja sõbralikku suhtlust, mis on Euroopas nii kaugete keelte kõnelejate vahel haruldane.

Vana häärber

Rahvasuus oli hoone tuntud kui „vana loss“. Tõenäoliselt ehitasid Uexküllid selle pärast Põhjasõda, kui esimene häärber oli 1702. aasta piiramise järel taastamiskõlbmatuks muutunud.

Värskest häärberist sai esimene hoone mõisaõuel, mis hiljem oli kolmest küljest hoonetega piiratud. Mõisaõue ümbritses kiviaed. Häärberi peasissekäik oli läänes, samuti pääses mõisaõuele lääneküljest (Mõniste keskuse poolt). Hoone idaküljel on jälgi vanast kivimüürist, mis kulges aidani.

Kahekorruseline hoone oli kivist, ka katus oli kaetud kiviplaatidega. Hoone peaküljel oli kaks etteulatuvat tiiba, mis moodustasid peasissekäigu ette väikese läände avatud siseõue.

Hoone all oli kaks korrust keldreid. Ülemist keldrit kasutati piima ja piimasaaduste, eriti juustu hoidmiseks. Alumine, väga sügav kelder oli ilmselt rajatud kaitse otstarbel, aga seal hoiti ka jääd piimatoodete säilitamiseks. Keldrite juurest viis tee orus asuvate karjalautadeni.

Hoone külgtiibadel oli kaks teenijatele mõeldud sissekäiku. Üks väljapääs oli ka hoone taga- ehk idaküljel ning avanes verandale. Veranda kohal oli rõdu, kuhu viis puittrepp. Verandalt ja rõdult oli hea vaade mõisa järvele.

20. sajandi algul oli nn vana loss kasutusel valitsejamajana ja selle esimesel korrusel asuvas köögis valmistati toitu mõisa teenijarahvale. Oli tavapärane, et kui valmis uus, ajakohane häärber, jäi vana mõisavalitsejale.

Ait (esimene häärber)

Ilmselt salapäraseim rajatis Mõniste mõisa alal oli järve kaldal asunud esimene häärber. Hoonealune kelder oli olemas juba Uexküllide ajal, maapealse osa ehitasid aga tõenäoliselt Kosküllid. Pärast järgmise, nn vana häärberi valmimist sai hoonest metsahärra maja ning hiljem, pärast 1867. aastat ait. Aidana mäletab seda ka rahvasuu.

Hoone täpne ehitusaeg pole teada, kuid 1627. aasta maarevisjonis on mainitud eluhoonet Mõniste mõisa alal. Revisjonis öeldakse, et kuningas on kinnitanud Uexküllide õigused mõisale ja et veel paar inimpõlve tagasi oli suure mõisa asemel väike karjamõis.

1627. aastal oli eluhoones kaks suuremat, ilmselt köetavat tuba ning mõlema toa taga veel kütteta kamber. Lisaks olid mõisakeskuses kolm aita, laut, tall, pagarituba, köök, saun ja kelder ning tõenäoliselt valvatav väravaehitis (Haus).

Kindlasti oli hilisem aidahoone olemas Põhjasõja ajal 1702, mil Vene väed Šeremetjevi juhtimisel mõisat ründasid. Mõis oli tollal ümbritsetud muldvalli ja taraga ning relvastuses oli olemas näiteks neli kahurit. Purustused olid nähtavasti nii rängad, et Uexküllid ehitasid hiljem uue mõisahoone, nn vana lossi.

20.sajandi algusest on teada, et ait oli sindelkatusega maakividest hoone. Hoone ees oli neljale sambale toetuv portikus.

Hoone all asusid ja osalt on praegugi alles suured võlvkaartega keldrid. Need olid kasutusel mõisa juurviljahoidlana, otstes asuvates ruumides hoidsid oma söögikraami mõisa töölised.

Pärast aidaks ümberehitamist olid esimesel korrusel ülalt laetavad viljasalved. Teisele korrusele tõsteti vili suure rattaga, mille jõuallikas pole küll teada.

Uus häärber

Klassitsistlikku mõisahäärberit hakati ehitama pärast 1837. aastat, mil mõis oli läinud Wulfide suguvõsa omandisse, ja see valmis aastaks 1867. Tegu oli ühe Võrumaa uhkeima häärberiga.

Kivist hoonel oli roheliseks värvitud plekk-katus ja kolmel korrusel umbes 80 tuba. Alumine korrus oli poolkelder, mille akendega seinad ulatusid umbes meetri jagu üle maapinna. Kelder laienes ka veranda trepi alla. Keldrikorrust läbis pikuti koridor. Korruse otstes olid mõisateenijate eluruumid. Keldri keskossa jäid mõisa juurvilja- ja kartulikeldrid ning köök, kus valmistati härrasrahvale toitu.

Peasissekäik avanes mõisa õuele põhja poole, kuhu jäi ka Saru mõis. Esimeselt ehk peakorruselt laskus mõisaõuele lai trepp, mille külgedes olid iga kahe astme järel istenišid. Kaunist ehisviilu kandsid joonia paarissambad. Hoone lõunaküljelt pääses rohtaeda ning hoone otstes olid sissepääsud teenijarahvale ja keldrisse.

Peakorrust läbis kahe korruse kõrgune koridor, midagi praeguste sisetänavate sarnast. Korrus olid jaotatud läänepoolseks meeste- ja idapoolseks naistetiivaks. Koridori piirasid sambad, teise korruse kõrgusel oli siserõdu. Rõdule viis kaks treppi, mis kõrgemal sujuvalt ühinesid. Koridori avanesid sissepääsud nii mõisa õuelt kui ka rohtaiast.

Peakorrusel olid kaks suurt sammastega saali, härrasrahva söögitoad lõunaküljes ja külalistoad põhjaküljes. Naistetiivas oli virtina ja meestepoolel toapoisi tuba. Korruse läänepoolsesse  ossa oli tavainimestel ja lastel keelatud minna, kuna seal asusid raamatukogu ja jahitrofeede ruum.

Teise korruse keskel asus siserõdu, kust avanesid uksed nii mõisa õuele kui ka rohtaia-poolsetele rõdudele. Korrusel olid peamiselt härrasrahva eluruumid.

Mõisa karjakastell

Eesti mõisate üks olulisemaid sissetulekuallikaid oli karjakasvatus. Mõniste mõisa karjalaudad olid koondatud ristkülikukujulisse kastelli. Praegugi võib maapinnal selle piirjooni aimata. Muu hulgas kuulus kastelli meierei, kus valmistati juustu, millel oli turgu kuni Itaaliani. Otse karjakastelli kõrval asus nn vana häärber, mille keldris oli juustuladu. Kastelli hävimise aeg pole täpselt teada.

Kuna kõiki majandushooneid polnud mõistlik ühte kohta koondada, rajati peamõisate maa-alale ka karjamõisaid. Mõniste mõisa maadel olid erinevatel aastatel järgmised karjamõisad: 1542-Karisöödi (Luisenruh, Karrisödt), 1542 Saara(Saru),1821 Vastse-Roosa (Neu-Rosen) ja veel eraldi ajavahemikus 1795-1811 Borodino ja Hintsiku (Hinzing).

Mehkamaa

Legend räägib, et pärast Põhjasõda oli Mustjõe lõunakaldale Mõniste kanti ellu jäänud vaid üks mees nimega Mehka. Ta leidnud jõe äärest naisterahva jalajälje ning asunud selle tekitajat otsima. Visadus tasus end ära: ta kohtus jõe põhjakaldal hilisemal Saru alal ainsana ellu jäänud naisterahvaga, kel nimeks Hipp. Nii pandi alus kohalikule rahvale. Sestpeale oli siinkandis pea igas talus mõni Mehka-nimeline mees ja sellest tuleb ka Mõniste kandi rahvapärane nimi Mehkamaa.

Kuna ajapikku pandi Mehka-nimeks paljudele poisslastele, hakati selle nime panekut  hiljem vältima. Nii on Mehka tänapäeval juba üsna haruldane nimi.  Naisenimi Hipp oli pisut vähem levinud kuid esineb ka tänapäeval.

On arvatud, et mehka tähendab leivu keeles meest ja hipp naist või tüdrukut, kuid tõenäoliselt on see lihtsalt  legend. Võru keele Hargla murde sugulust leivu keelega teatakse küll ammu ja Mõniste kandi rahvast on peetud ka Koiva maarahva pärandi kandjaks. Nii nagu võru keeles, on ka leivu keeles mees miis ja naine naane või naanõ. Mehenimi Mehka pärineb siiski nimest Miikael ja kuulub kokku nimedega Mihkel ja Mihka.

Tekstid koostas Mika Raudvassar

Broneeri külastus

    Vaata ka

    Vana-Võromaa muuseumid
    Võru Instituudi uudiskiri banner
    Vana Võrumaa muuseumid