Eelmisel kuul toodi Mõniste Talurahvamuuseumisse salapärase elulooga eksponaat, linalõuguti (võru keeles: linakolgits), mille abil vanasti linavarsi kolgiti: pehmitati leost väljavõetud linavarsi, et linakiudu oleks kergem eraldada.

Kuigi tööriist ise on üpris tavaline, maalitakse muinasjutus „Linataime üheksa surma“ sellest üsna tume pilt. Nimelt mängib lõuguti tähtsat rolli linase kanga valmimises, mida muinasjutus võrreldakse üheksa surmaga:

  1. Peade mahalöömine e. seemnekuparde eemaldamine.
  2. Uputamine e. linataimede tiigis leotamine.
  3. Luude murdmine e. linavarte katki murdmine, lõugutamine.
  4. Mõõgaga liha luude küljest raiumine e. linaluude rabamine.
  5. Raudoradega torkimine e. linakiudude kammimine läbi linakammi.
  6. Poomine e. linakiudude keerdu keeramine/ketramine.
  7. Venitamine e. linase lõnga kerimine üle niksi/venituspulga.
  8. Puuga peksmine e. kangaspuudel kudumine.
  9. Liha lõikamine e. valmis kanga lõikamine kääridega.

Peale selle piinateekonna läbimist valmis ilus linane kangas, mille üle muinasjutus kirjeldatud õnnetu kannataja võis ainult uhkust tunda. Kangast valmistati kogu talupere suverõivad, millele tikiti kaunistuseks värvilised mustrid ja kanti uhkusega nii tööl kui kirikus.
Moniste Talurahvamuuseumisse jõudnud linalõuguti tuli välja Saru küla Saare talu küüni põranda remontimisel. Küüni põranda alla oli ehitatud salajane peidukoht, milles asusid tünn ja linalõuguti. Tünn oli leidmise ajal tühi ja küllap olid seal hoitud esemed, näiteks toiduained, hiljem kasutusse võetud. Sõja ajal peideti sageli riided ja toiduained maa sisse, kui oli vaja kodunt põgeneda.

Miks aga oli vaja peita linalõugutit – ühte tavalist talu tööriista? Seda saab ainult oletada, pole kelleltki küsida. Võibolla peideti lõuguti siis, kui Saare talu pere oli sunnitud astuma kolhoosi liikmeks. Kolhoosi liikmete vara loeti ühisvaraks ja võeti ühiskasutusse. Ehk lootsid tööriista peitjad vaikselt, et talude aeg tuleb uuesti tagasi ja siis on lõuguti talus hädavajalik tööriist. Õnneks ei ole 60-70 aastat peidikus ootamist korralikule kasepuust valmistatud tööriistale halvasti mõjunud. Ka täna võiks sellega linaluid jahvatada, nagu seda tööd siinkandis nimetati. Oleks ainult mida jahvatada.

14.-18. oktoobril toimuvatel LINAPÄEVADEL saab näha, kuidas selle riistaga tööd tehti.

Täname leidjat ja üleandjat, Uno Ploomipuud.

Teksti koostas Hele Tulviste