MÕNISTE TARWITAJATE ÜHISUSE MUUSEUM-KAUPLUS

Külakaupluse hoone – Mõniste Talurahvamuuseumi peahoone

Mõniste vanimaks teadaolevaks kaupluseks oli Uti pood, mis töötas juba 19. sajandi lõpul. Kauplus asus 300 m kaugusel koolimajast ja vallamajast, praeguse muuseumi peahoone vastas üle tee. Uti poes on teadaolevalt kaupmeesteks olnud: Eichenbaum, Kond, Ott Anton ja Jaan Henning.

1925. aastal moodustasid 12 kohalikku Mõniste talumeest Uti poe juurde Mõniste Tarvitajate Ühisuse ning otsustasid ehitada uue poehoone. Selleks rentisid nad kaupluse krundiks poe vastas oleva maatüki ja ehitasid sellele kauplusehoone ja kaubalao. Hoone valmis 1926. aastal.

Kaupa telliti kord nädalas. Toidukaubad toodi põhiliselt Tartust, mõned ka Valgast. Tööstuskaubad toodi Tartust ja Tallinnast. Alkohoolsed joogid ja karastusjoogid telliti põhiliselt tehaste ladudest. Riidekaubad saadi Tartust Jänese äri laost. Nahkkaubad Bedraudselt. Moe- ja pudukaubad Vennad Lepad ärist. Majapidamistarbed Paksti käest. Keemiakaubad Jürgensoni käest ja LTK ladudest. Valgast toodi kaup Puhk ja poegade käest, õlu toodi Tartu Alecoqist, kompvekid Kawe vabrikust.

Kauba teekond kulges rongidega Tallinn-Tartu-Valga-Mõniste. Mõniste kitsarööpmelise raudtee jaamast toodi kaup kohale hobuveokiga. Mõnikord telliti ka suurema kaubakoorma äratoomiseks veoauto kohalikult auto omanikult.

1931. aastal tekkis kaupmeestel ootamatu võlg, mida ei suudetud ettenähtud aja jooksul tasuda.
1933. aasta veebruaris nimetati kauplus ümber B. Kuuse segakaupluseks ja Tarvitajate Ühisuse kaupa enam müügile ei võetud.

B. Kuuse segakaupluse kaupmeesteks on olnud:

1933-1934 Kirch Richard
1933-1937 Lepp Richard
1934-1937 Kuus (Lepp) Linda
1937-1940 Pihu Elmar (Viimase kaupmehe foto on näha kaupluse müügiruumi tagaseinal).

1940. aasta veebruaris registreeris B. Kuus kauplusehoone, kui peremehetu vara, mida tema on 10 aastat vallanud enda nimel.
Kauplus töötas kuni 1940. aastani. Sama aasta suvel avastasid talumehed, et kauplusehoone on tühi, kuid õuel kõnnib ringi võõras mees, kes väitis end olevat Kaldmaa nimeline ning ta olevat kauplusehoone B. Kuuselt ostnud.

Oma lühikese eluea jooksul läbis kauplus mitu pankrotti. Keerukate skeemidega ajas kaval ärimees eduka kaupluse pankrotti, et saada vastvalminud kauplusehoone omanikuks. Sõja puhkemine katkestas kavala plaani ja hoone võeti riigile. 1940.-1957. aastani oli hoones külanõukogu ja raamatukogu, hiljem õpetajate korterid.

Alates 1957. aastast on hoone kasutusel Mõniste Talurahvamuuseumi peahoonena. Hoones on eksponeeritud 20. sajandi alguse külakauplus, kaupmehe eluruum ja pilliruum, ülejäänud ruumid on kasutusel muuseumi tööruumidena.

Külakaupluse müügiruum

Kaupluseruum on taastatud 1926. aastal valminud kaupluse eeskujul, riiulid, lett, nagid ja kaubad asuvad samades asukohtades. Kaupluse peasissekäik asus ruumi maanteepoolsel küljel. Uksed olid suletud raske raudlatiga.

Peauksest vasakul asus hoburakmete varn,  heeringatünn ja petrooleuminõu.

Vasakul seinas jookide riiul, kus praegu eksponeeritud eelmise sajandi alguse napsu- ja karastusjookide pudelid. Jookide riiuli kõrval asus  toidunõudele ja majapidamistarvetele riiul, selle peal ja kohal majapidamises kasutusel olnud tarbevahendid. Nurgas asus tangainete hoidmise kirst, kus hoiti riisi- ja mannakotte.

Vastasseinal olid riiulid niitide, nõelte, nööpide, riidevärvide, sigarettide, tubaka ja kirjatarvete hoidmiseks, riiulite peal reas kohvrid ja kandekotid.

Parempoolne riiul oli kommkarpide küpsiste, kakao ja kohvipakkide hoidmiseks.

Klaasist akendega sahtlikesed olid eri sorti kommide ja küpsiste hoidmiseks. Lahtitõmmatavad, liikuvad sahtlid olid soola ja suhkru hoidmiseks.

Paremal pool asusid riiderullide ja rõivakauba riiulid, mida näitame seina-pannoona.

Akna all, paremal asus nipsasjakeste- lõhnaõlide, juukseõlide, kammide kapp.

Laial letil on 20. sajandi alguse kaubakaal ja arvelaud. Vana arvelaud oli letil aukohal, sellega löödi ostu kulud kokku, sedasi ka praegu. Kaupluses on müügil ka väike valik esemetest, mille kuju ja otstarve on 100 aastat muutumatuna püsinud.

Omaaegses külakogukonnas polnud pood pelgalt sisseostude tegemise koht, vaid ka omamoodi seltsielu keskus. Siia tuldi suhtlema ja uudiseid vahetama. Külapoed pakkusid ka teatud sotsiaalabi – ajutiste makseraskuste korral võis poodnik usaldusväärsetele kundedele müüa veksli peale või soodsama hinnaga. Kauba eest tasuti sularahas. Praegusel ajal tuleb müüja külastajatele vastu ja maksta saab ka pangakaardiga.

Broneeri külastus

Vaata ka

Vana-Võromaa muuseumid
Vana Võrumaa muuseumid