Mõniste Talurahvamuuseumist on taas võimalik tellida nahkade parkimise õppepäeva. Rohkete näidetega loengus saab teada, milliste loomade nahku on võimalik parkida ning milliseid meetodeid on selleks aegade jooksul kasutatud. Tutvustatakse looduslikke parkaineid, mida on võimalik hõlpsasti hankida. Saab proovida tööriistu ning soovi korral ka ise naha parkimiseks ette valmistada. Töötuba kestab neli tundi ja seda juhendab Tuuli Jõesaar.

 

Õppepäev on mõeldud täiskasvanutele ja gümnaasiuminoortele. Võimalus on tulla muuseumi ka suure grupiga, juhendamisel on abiks muuseumi töötajad. Samuti on võimalik tellida õppepäeva väljasõiduprogrammina suurüritustele. Õppepäeva maksumus on 350 eurot, väljasõidu puhul lisandub transporditasu 30 senti/km. Väljasõidul on kaasas materjalid kõigi praktiliste tegevuste tarvis, materjali hind on tellimishinna sees.

 

Tuuli Jõesaar on lõpetanud kõrgemas kunstikoolis Pallas köite- ja paberkonservaatori eriala ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia eriala. Magistritöö „Keskaegsete jalatsite valmistamismeetodid Kadrioru koge leiukompleksi näitel“ eest sai ta Eesti Teadusagentuuri korraldatud üliõpilaste teadustööde konkursil muinsuskaitse eripreemia ning Eesti Meremuuseumi lõputööde konkursil eripreemia.

Maikuus juhendas Tuuli Jõesaar koostöös Järvamaa Kutsehariduskeskusega Mõniste muuseumis ka neljapäevast koolitust „Väiksemate koduloomade nahkade parkimine looduslike vahenditega“.

                          Küülikunahkade puhastamine, esimese etapina

tuleb nahad puhastada kõlukihist

                     Eksperiment: naha värvimine punase kapsaga

                     Pargitud ja rasvatatud nahad tahenemas

Nahaparkimisest Mehkamaal

Inimesed on kasutanud ja töödelnud loomade nahku juba kiviajast peale. Seda on tehtud enda tarbeks ka taludes. Koos tööstuse kiire arengu ning uute materjalide kasutuselevõtuga on need teadmised kahjuks unustuse hõlma jäänud.

Mõniste kandis on nahku tööstuslikult pargitud juba Nõukogude ajast peale. 1975. aastal hakkas teeninduskombinaat Tamula teisena Rakvere järel Eestis Mõniste võitööstusest ümber ehitatud tootmishoonetes elanikelt parkimiseks karusnahku vastu võtma. Selleteemaline artikkel ilmus Töörahva Elus 18. oktoobril 1975.

Ilmus ka nahkade parkimise hinnakiri rublades: kitsenahk 2.43, metsseanahk 10.12, põdranahk 13.20, jänese- ja küülikunahk 1.50, vasikanahk 3.64, veisenahk 10.73, koera- ja hundinahk  2.25. Samuti anti infot, et parkimisse toodavad nahad peavad olema kuivatatud või soolatud, puhastatud ja nülitud lõikega kõhu all.

Fotodel näitasid pargitud nahku kombinaadi töötajad Elmar Kõivumägi, Valdur Lindenberg ja Kalju Luik.

                               Töörahva Elu 18. oktoober 1975

Artikli põhjal plaaniti järgmisel aastal hakata Mõnistes tegelema nahkade värvimisega.

Kolm aastat hiljem, 1978. aasta 5. veebruari Töörahva Elust saab lugeda toonase teeninduskombinaadi Tamula direktori asetäitja Agu Soome artiklit parkimise ja toornahkade kvaliteedist. Räägitakse, kuidas nahkadega enne parkimist ümber käia. Kuna loomade tapmisel, nahkade nülgimisel, puhastamisel ja konserveerimisel tehtavad vead kajastuvad lõpptootes, siis on kvaliteetse naha saamiseks oluline teha kõik toimingud õigesti.

Hinnakiri on sama, välja arvatud 27 kopika võrra tõusnud lamba- ja kitsenaha hind.

Nahkade värvimise kohta on lisatud lause, et tasapisi käivad katsetused ja nahkade värvimises nähakse tulevikuteenust.

Kolmas kirjutis nahaparkimise kohta Mõnistes ilmus Töörahva Elus kolm aastat hiljem: 5. veebruaril 1981. Siis on lehes on lausa kaks lugu: ühes räägitakse toornahkade kvaliteedist ja teine on Mõniste parkalitega tehtud usutlus. Fotodel on Kalju Luik, Elmar Kõivomägi ja Üllar Kõivomägi.

         Töörahva Elu 5. veebruar 1981

Kirjutatakse, et nahkade parkimine on muutunud nii populaarseks, et Mõniste nahaparkijad teenindavad lisaks oma rajoonile ka Põlva, Valga, Tartu, Viljandi ja Pärnu rajooni. Kolmes viimases sõidab ringi auto, mis korjab toormaterjali ja tagastab töödeldud nahad. Meister Üllar Lokk tõdeb, et tööd on kuhjaga ning järjekord ulatub veebruaris juba juulikuusse.

Samuti tänab ta parkija Kalju Luike, kes on kõik tootmiseks vajalikud puudetailidest seadmed oma kätega teinud.

Staažikaima parkija Valdur Lindenbergi poeg Vahur Lindenberg, kes lapsena tööstuses ringi lippas, teab rääkida, et seadmed olnud tõesti puidust ja Kalju tehtud. Nahkade töötlemine oli maja keldris ja esimesel korrusel, mis omakorda oli jagatud kolmele kõrguspinnale, et mahutada ära nahkade liikumine kõigis vajalikes tööprotsessides alates toornahkade vastu võtmisest ja hoidmisest, kus olid kindlad nõuded temperatuuri ja õhuniiskuse suhtes.  Töötingimused olid kehvad ja töö raske. Selle kohta saab kinnitust ka ilmunud ajaleheartikleid analüüsides.

       MF  F 78:2/n

       ERM Fk 2953:2847

Kui esimeses artiklis hõigatakse välja, et vastu võetakse kõiki kodu-, mets- ja veeloomade karusnahku, siis kuus aastat pärast alustamist kirjutatakse, et seoses madala mehhaniseeritusega ning palju füüsilist jõudu nõudva tööga ei võeta vastu lehma-, hobuse-, põdra- ja metsseanahku.

Tööd tehti askeetlikes tingimustes. Viimases ajaleheartiklis ütleb Tamula tsehhi nr 4 juhataja Valter Koemets, et projekteeritud võimsus saavutati kolm aastat tagasi, see on 30 000 rubla eest teenustöid aastas. Jaanuarikuu plaan oli näiteks 2 500 rubla ja 25. jaanuariks oli täitmine juba 3 072 rubla. Veel lisab ta: „Tänavu võetakse käsile Mõniste nahaparkla kapitaalremont. Töötajate töö- ja olmetingimused vajavad parandamist.“

Oluliselt töötingimused siiski ei paranenud. Nahatööstus suleti 1990-ndate alguses. Maja oli aastaid armetus olukorras. Ajalooline hoone, kus oli meierei ja hiljem nahaparkimistööstus, siiski päästeti. Praegu asub hoones Mõniste teeninduskeskus.

Endised parkijad Lembit Kargaja ja Kalju Raag andsid oma teadmised edasi Mõniste muuseumi töötajatele. Koos katsetati parkimist koduste vahenditega.

2012. aasta 12. juuni Uma Lehes lehes kirjeldab pikaaegne muuseumi juhataja Hele Tulviste värvikalt lambanahkade töötlemist rukkijahukördiga ja värvimist pajukooreleotisega. Hele Tulviste jutustab, et vanasti oligi kasukaid kolme värvi. Pajukoorega värvitud olid kõige tavalisemad töökasukad. Jõukamates peredes oli kasutusel valge ehk värvimata kasukas, mida hõõruti kriidiga. Valge kasukas tehti eriti pidulikeks puhkudeks, näiteks pruudile ja kirikus käimiseks. Mustad kasukad olid värvitud tammekoorega ja neid nägi harva, pigem olid need levinud rohkem Petseri kandis. Kasukas tehti vettpidavaks suitsukamaraga hõõrudes.

Kohtumiseni Mõnistes, kus väärtustame vanu töövõtteid, hoiame neid elus ning anname edasi!

Airi Rüütli

Mõniste Talurahvamuuseumi juhataja

 

 

---

---

<< Tagasi