Mõis kui feodaalühiskonna majapidamistüüp on Eesti aladel olnud valitsev juba XIII sajandist. Mõisate tekkele eelnes maavalduste läänistamine. Lõuna-Eesti ehk Liivimaa kaguosa kuulus Rooma paavsti vasallile. Liivimaal jagas Tartu piiskopkonna vasall Uexküll oma läänist all-lääne oma sugulastele. Tekkis Uexküllide vasallisuguvõsa. Vasallilään oli XIII sajandil pärandatav isalt pojale.

Vanimad kirjalikud teated Mõniste (Menzen) kohta pärinevad 1386. aastast Uexküllide suguvõsa pärandi jagamise dokumentidest. Nendes on nimetatud Menzeni (Mõniste) ja selle valduste omanikuks Henneke von Uexkülli. Selle suguvõsa valitsemise all olid Menzen (Mõniste), Mustametzze (Kuutsi), Ahillo (Ahelo), Cally (Kalli) kuni 1764. aastani, mil need panditi Carl Reinhold von Koskullile, kes omakorda pantis mõisad 1826. aastal Berncard von Wulfile.

1837.–1918. aastani kuulusid Saru ja Mõniste mõis Wulfide suguvõsale.

Vana lossi ehitasid tõenäoliselt Uexküllid. Hoone peasissekäik ja sissesõit olid sellel ajal lääne ehk siis praeguse Kuutsi tee poole. Kogu mõisa õu oli ümbritsetud hoonete ja kiviaiaga. Põhjasõja lahingute kirjeldamisel on mainitud Mõniste mõisakindluse vallutamist.

Uue häärberi (rahvapärane nimetus) ehitamist alustasid Wulfid pärast 1837. aastat.

See oli roheliseks värvitud lameda plekk-katusega kivihoone. Hoonel oli kolm korrust. Keldrikorruse lagi oli ligikaudu meeter üle maapinna ja ruumid said valgust madalatest akendest. Hoones oli umbes 80 tuba.

Mõisa aladel paiknes 24 ehitist, näiteks valvurimaja, valitsejamaja, sepikoda, koeratall, hobusetallid, juustukeldrid, kõrts jne.

Eraldi mainimist väärivad triiphoone ja loomulikult kaunis 14,6 ha suurune mõisapark. Triiphoones kasvatati muude köögiviljade kõrval suurtes puutünnides viinamarju, mis talveks triiphoone köetavasse ossa tõsteti.

Peahoone ees asetses lamedal kõrgendikul avar piklik väljak, mida liigendasid üksikud lehtpuud. Peahoone fassaad oli seega väljakule avatud. Peahoone tagaküljelt avanes vaade järvele. Järve kaldad olid palistatud kõrghaljastusega, mis järve taga läks üle looduslähedaseks parkmetsaks. Haruldasematest liikidest kasvasid pargis harilik kikkapuu, mandžuuria pähklipuu, seedermänd, hobukastan, roheline ebatsuuga, põõsastest enelas, sirel, kontpuu, läätspuu.

Mõisakeskusest umbes pool kilomeetrit Kuutsi poole asub Wulfide suguvõsa kalmistu. See on olnud kasutusel juba väga vanast ajast, sajandi alguses oli seal 40 tähistatud hauaplatsi ja hauakambrit. Enne I maailmasõda hauakambrid rüüstamise kartuses suleti.

Praeguseks on kohati alles kiviaed ja 1936. aastal Tallinnas Ed. Jügensi töökojas valminud ausammas, millel on saksakeelne tekst „RUHESTÄTTE DERER von WULF-MENZEN“.

Põnevaid ja kaasakiskuvaid kirjeldusi Mõniste mõisa ja tema elanike kohta leiab siitkandist pärinenud kirjaniku Rein Põdra romaanidest „Liesel“, „Jahedad varjud“.

Kaunis Mõniste mõis hävitati kodusõja päevil.

 

Algallikate põhjal koostanud

Asta Pazuhanitš

---

---

<< Tagasi