Tänu 1998. aastal alguse saanud hobusepäeva õppeprogrammile on Mõniste Talurahvamuuseumi peahoone seinal 101 eksponaadiga hoburaudade kollektsioon, kuhu kuulub väiksemaid ja suuremaid õnne toovaid raudu.

Kollektsioon on pärit Mõniste Kooli tööõpetuse õpetaja Aivar Jalandi erakogust, kes kogus hobuseraudu aastaid oma huvist ja iseenda tarbeks. 1999. aastal toimunud hobusepäeval tõi ta rauad lastele näitamiseks muuseumi. Hobuserauad olid esialgu kastis, aga sealt oli neid halb külastajatele näidata. Seetõttu riputati rauad Mõniste muuseumi peahoone seinale, kus need on tänapäevani kõigile vaatamiseks. Kõik rauad on unikaalsed: ükski neist ei kordu, sest meister on kõigil erinev.

Muuseumi seinal olevasse kollektsiooni kuulus mõnda aega ka üks eriline raud. See eesliraud paistis teiste seast silma just oma väiksuse poolest. Kuna vanarahvas on pidanud hobuserauda õnne toovaks sümboliks, siis on mõned rauad aja jooksul siiski kaduma läinud, nende hulgas väike eesliraud.

Praegu on kollektsioonis veel üks pisike raud, mis tegelikult ei ole mõeldud ühelegi loomale. Külastajate käest on ikka ja jälle küsitud, kellele selline raud võiks kuuluda. On pakutud, et tegu on varsale kuuluva rauaga ja eeslirauaga. On isegi arvatud, et see raud võiks olla kodukitse oma. Tegelikult on tegu Saksa saapa kontsarauaga…

Suurimad hobuserauad pärinevad ardenni tõugu raskeveohobuse kapjade alt ja panevad oma massiivsusega nii mõnegi külastaja imestama. Paljudel hobuseraudadel on küljes ka krihvid, mis kruvitakse raua sisse ning mis kaitsevad hobust libisemise eest siledal ja porisel pinnasel.

Kuna hobuseraud kaitseb hobust, siis usutakse, et see kaitseb ka inimest. Hobuseraud on üks iidsetest õnnesümbolitest, mis pidavat takistama kurjal silmal koju või inimese ellu tungimist. Üldjuhul arvatakse, et hobuseraud tuleb kinnitada, otsad ülespoole, sest nii pidavat see head õnne koguma. Mõnel pool teatakse, et otsad tuleb kinnitada just allapoole, sest siis on õnnel lihtne sisse hüpata ja see ei saa ülalt välja tulla. Maja pidavat ka nii õnnega üle valatud saama.

Mõniste Talurahvamuuseumi seinal olevad hobuserauad on kinnitatud, otsad allapoole, sest muuseumis peab neid eksponeerima nii, nagu need hobuse kabja alla kinnitatakse. Meie õnneks on üks raud kollektsioonis siiski pööranud end harudega ülespoole. Seda peamegi muuseumi õnne toovaks hobuserauaks.

Teksti on koostanud Romet Pazuhanitš


Liitu uudiskirjaga

Iga kuu ilmuv Vana-Võromaa muuseumide uudiskiri.

    Soovin saada uudiskirja aadressile:

    Lisainfo ja ilmunud uudiskirjad.