Saunade üldajalugu

                            (Foto: Piqueen)

Rooma saunad hakkasid levima ka Rooma riigi poliitilise ja majandusliku võimu piirkonda sattunud Euroopa maades. Neid hakati ehitama Saksamaal, kuid ka Inglismaal ja Prantsusmaal. Rooma saun levis Kreekasse ja sealt idamaadesse, kus ta sai türgi sauna nimetuse. Rooma riigi kokkuvarisemise järel kadusid saunad Euroopast. Alles pärast ristisõdu toodi türgi saunakultuur ristisõdijate poolt Euroopasse tagasi. Jõudsamalt hakati paljudes maades rooma saunasid ehitama alles 19. sajandi keskel.

Rooma sauna põhitunnusteks loetakse kuuma ja külma õhu ning kuuma ja külma vee olemasolu. Eriti suuri luksuslikke rooma saunu nimetati termideks. Täielik rooma saun koosnes riietumisruumist, sooja õhu ruumist, kuumade ja külmade vannide toast ning higistamisruumist. Lisaks oli ruum, kus külastajaid teenindati pesemise, masseerimise, õlidega määrimise ja eriliste külmveevannidega.

Rooma saunas hoitakse temperatuuri võimalikult ühtlaselt. Tepidariumis ehk sooja õhu ruumis on see umbes 50 kraadi, sudatoriumis ehk higistamisruumis 70 kraadi. Ahjust juhitakse kuum õhk kanalite kaudu põranda alla ja seintesse. Kasutatud õhk viiakse saunast välja ja puhas õhk tuuakse asemele torustiku kaudu. Hingamine on kuumas kuivas õhus väga kerge.

Oluline on higistamine. Saunaline higistamine algab juba sooja õhu ruumis ja jätkub higistamisruumis. Higistamisele järgneb põhjalik teenindamine saunapersonali poolt. Esimene protseduur on masseerimine, mille järel keha jaheda veega üle loputatakse. Siis tuleb minna duši alla. Enne riietumist puhatakse pehmeil asemeil.

Erilist tähelepanu on leidnud rooma sauna kuuma kuiva õhu soodne mõju organismile. See kutsub esile tugeva higierituse. Naha pealmise kihi surnud rakud kõrvaldatakse kergelt, nahas olevad närvilõpmed saavad tugeva erutuse. Saunaskäimine mõjub nahale tugevdavalt ja karastavalt.

                       (Foto: Repinlife)

Suurtes linnasaunades on ahi eraldi ruumis, kus asub ka lava. Siingi on rikkalikult veeauru. Tähtsaim ruum on pesemisruum, kus ollakse väga kaua. Auruga küllastunud õhus on higistamine suhteliselt vähene.

Saunad, kus higistamine oli tähtsal kohal, on väga vanad. Neist kõneleb juba Herodotos 490. aastal enne meie ajaarvamist, kui ta kirjeldab sküütide ehk salapärase muistse rahva elu.

Higistamiseks mõeldud saunu tuntakse laialt ka Põhja-Ameerikas, kus neid kasutasid indiaanlased ja eskimo suguharud. Samuti on teada taoline saunakultuur Kesk-Ameerikas asteekide juures. Neil rahvastel oli saunas käimine peamiselt meditsiinilise-maagilise eesmärgiga. Higistada võis isegi vabas looduses, nagu tegid seda komid oma jahikäikudel.

Ka higistamist soodustavat vihtlemist on seostatud maagiaga. Arvatavasti panid inimesed vanasti tähele, et higistamine terviseprobleemide puhul parandas haige üldseisundit. Saunale, mis higistamist soodustas, omistati seepärast tervist parandavad võimed.

Heas soome saunas, mis on kõvasti köetud, kiirgab kuiv soojus kuumalt ahjukerisest igale poole saunaruumi. Lühiaegselt selles ruumis viibimise järel hakkab keha higistama. Niiskel õhul, mis higistamist ei soodusta, on omadus kutsuda esile intensiivset nahaerutust. Seepärast visataksegi kerisele leili ja tehakse sellega õhk niiskemaks. Veelgi tugevamat mõju  nahale avaldab vihtlemine.

Hästi köetud soome saunas on leiliga tekitatud niiskus ajutine. See kaob kiirelt ja õhk on kuiv nagu ennegi. Soome sauna eripäraks on kuuma kuiva ja niiske õhu vaheldumise võimalus. Samad omadused iseloomustavad ka eesti sauna.

Esmakordselt leiame sõna “saun” kirjalikest allikatest Jõelähtme kihelkonna Saunja küla kohanimes 13. sajandi algul.

1281.-1307. aastatel pärineb teade saunast saksakeelsest riimikroonikast Karksis. Kirjeldatakse, kuidas Karksi ligidal eestlastest peremees öömajalistele sauna küttis.

14. sajandi algul leidub Liivimaa nooremas riimkroonikas teade sauna kohta Puiatu külas. “Seal oli üks mees ja tema naine suri nälga ja tal jäi järele neli last ja neile polnud tal midagi anda ja viis nad sauna ja sulges nad sinna ning tegi suure tule, nii et lapsed surid kuuma kätte”.

16. sajandi algul toob saksa soost pastor Georg Müller oma eestikeelsesse jutlusesse rea sauna ja vihtlemisega seotud sõnadega.

17. sajandi algul on olemas konkreetsed teated sauna olemasolu kohta Saaremaa taludes. Nimelt on sellest ajast andmeid kolme Ida-Saaremaa kihelkonna (Pöide, Karja, Valjala) taluhoonete kohta. 16-st kirjeldatud talust kuulub 11 juurde saun. 1787. a. teate kohaselt on Valjala kihelkonnas igas talus saun.

18.-19. sajandist on saunade kohta andmeid Kagu-Eestist. 18. sajandi keskpaigast on näiteks Urvaste kihelkonnast teade, mille kohaselt on seal igal talul oma saun. Ka 1848. aastal kirjutatakse saunade olemasolust Urvaste taludes.
18. sajandi lõpust on pärimuslikke andmeid saunade kohta ka Kihnust, Sama sajandi lõpul ja järgmise algul kirjeldatakse juba mõnevõrra üksikasjalikumalt eesti talupojasaunu ja saunaskäimist.

Omaaegsetel Tallinna saunameestel oma tsunfti polnud. Selli- ja meistritunnistusi tuli hankida Lüübeki saunameeste ja haavaarstide tsunftilt. Rootsi kuningas Karl XI kinnitas ametliku määrusega 31. märtsil 1675. aastal Tallinna saunade embleemiks vahukauss selle kohal asuva viha ja kibuga.

(Pärnu rahva- ehk linnasaun. Foto: Pärnu Postimees)

Tallinna vanimad saunad asusid omaaegses äärelinnas. Aastal 1310 mainitakse Toompea all Nunnavärava juures asunud sauna, mis oli väljaspool linnamüüri. 14.-15. sajandil kutsuti seda sauna ka väikeseks Stockeri saunaks, viimane nimi tulenes omaniku nimest.

18. sajandi lõpul oli Tallinnas 8 avalikku linnasauna, neist vaid üks oli mõeldud kasutamiseks naistele. Peale avalikele linnasaunadele olid omad saunad kloostritel ja haiglatel. Omal ajal kuulus ka iga eramaja juure saun.

16. sajandist on teateid individuaalsaunade kohta Narvas. 17. sajandist on teada, et Tartus oli nii avalikke saunu kui ka individuaalsaunu. Avalikud saunad olid Tartus avatud linna ülakihile kolm korda nädalas.

EESTI SAUN

Eesti sauna iseloomustavad soome saunale sarnased omadused. Kui saunad ja saunakesed oleks võimalik kõik üle lugeda, siis selguks et nad umbes ühel kolmandikul Eestimaast on peaaegu kadunud. Veel umbes pool sajandit tagasi ei olnud midagi üllatuslikku selles, et siinne saunavaene vihtles rehetoas. Võibolla on see välja arenenud õige kaugest traditsioonist, kui saunana kasutati kunagist rehepeksuks määratud hoonet.

• Loode-Eesti metsavaestel aladel võis ehitusmaterjali puudus ja elanikkonna majanduslik olukord põhjustada saunade kadumist. Elamine, viljakuivatamine kui ka vihtlemine koondati kõik ühisesse ruumi – rehetuppa.

• Vihtlemiseks mõeldud hoone võis olemas olla ka Lääne-Eestis. Seda tõestab sauna nimetuse püsimine väikese kehvikumaja tähistamiseks. Üldse paistab Lääne-Eesti silma suhteliselt vähese hulga ehituste poolest taluõuel. Rehielamu täitis siin sagedamini kui mujal Eestis kõrvalhoonete ülesandeid (rehetuba kasutati saunana, rehealust talvise loomalaudana).

(Vana rehielamu koos saunaga. Foto: Rehetrummi pesapaik)

• Arvatud on, et Põhja- ja Lääne-Eestis sai rehetuba saunaks kasutada sealse kerisega reheahju kauaaegne püsimine. Lahtise kerisega ahi oli sobiv leiliviskamiseks
• Lõuna- ja Ida-Eestis on rehetubades täiesti erinev reheahjutüüp- ilma keriseta umbahju näol. On ka täiesti mõistetav, et siin oli vajadus sauna järele suurem.

• Saare- ja Hiiumaal on eriti möödunud sajandi teisest poolest saun asunud õuehoonete ligidal ning ehitatud nagu teisedki hooned õue äärde. Samast ajast saadik on saunu saartel sagedamini kui varem hakatud ehitama ühise katuse alla suvekojaga, nii nagu see oli vahel tavaks ka Lõuna-Eestis ja mujal mandril.

• Kogu Eestis, välja arvatud Läänemaal ja Hiiumaal, on saunadega ühise katuse alla ehitatud ka sepikodasid. See on küll uuem ehitustava, mis sai alguse 1860-70ndaist aastaist.

• Saaremaal on vahel saunaga ühise katuse alla ehitatud ka loomapidamise hooned. Juba 17. sajandist on teada lambalaudaga ühise katuse alla ehitatud sauna kohta. Pöides on veel praegugi alles 18. sajandist pärinev saunaga ühise katuse alla ehitatud laut. Omalaadsest traditsioonist sauna kokku ehitamise kohta loomapidamise hoonetega leidub Ida-Saaremaal jälgi viimase ajanigi.

Väga kaua aega on rahvas saunast leidnud kosutust tervisele ja puhtust ihule ning ka puhkust pärast tööd. Saunal on omal ajal olnud umbes kümmekond ülesannet, mida aeg on juba unustuste hõlma matnud.

Sauna mõju inimese tervisele on uurinud paljud arstiteadlased ning neid on huvitanud küsimus, et mis roll on saunal erinevate haiguste ravimisel. On leitud, et sauna positiivne mõju avaldub liigeste, lihaste ja närvide krooniliste põletike puhul. Väidetakse, et saun parandab nahatalitust, ergutab rasu- ja higinäärmete tegevust, reguleerib soodsalt organismi ainevahetusprotsesse. Teadlased on välja selgitanud, et saunaskäimisel väheneb maomahla happesus ja paraneb organismi võime omastada toidu valkaineid.

Hindamist väärib vana rahvatarkus, mille kohaselt lapsi harjutati juba maast-madalast saunas käima ja pesema. Eesti saunakultuur, mis sajandeid on aidanud sitkena ja elujõulisena hoida paljusid sugupõlvi, väärib õigustatult hindamist ka tänapäeval.

 

SUITSUSAUNA AJALUGU

(Eesti suitsusaunad 1960-ndate aastate levikukaart Tamara Habichti uurimise järgi, kaart koostatud 1970. a. paiku. Allikas: Võru Instituut)

Ajalooliselt on suitsusaunu olnud kõige tihedamini Lõuna-Eestis (see tuleneb ka suurest asustustihedusest selles kandis). Suitsusaunad olid kasutusel ka Ida-Eestis (Ida- ja Lääne Virumaa, Tartumaa), läänesaartel ning looderannikul. Kesk- ja Lääne – Eestis on suur saunadeta ala (umbes 1/3 Eestist), kus pesemine-vihtlemine toimus rehetares ja sauna eraldi hoonena ei olnud.

Lõuna-, Ida- ja Lääne-Eesti saunade puhul on ajalooliselt jälgitavad selged erinevused nii saunade ehitustehnikas, plaanis kui ka ahjutüübis, samuti saunaga seotud kommetes ja suulises pärandis.

Veel 19. sajandi keskel olid kõik Eesti talusaunad suitsusaunad – väiksed ühekambrilised nurgakividele ehitatud muldpõrandaga ristpalkhooned, mida köeti sideaineta üleslaotud kerisahjuga. Ehitusmaterjal hangiti lähiümbrusest ja sellest tulenevalt olid näiteks saunaahjud paekivialadel hoopis teistsugused kui Lõuna-Eestis, kus ahjud tehti maakividest. Eriti vanapärased saunad olid kas täienisti või pooleldi maa sisse ehitatud nn maasaunad, millel oli enamasti muldkatus.

(Koobassaun Põhja-Eestis, Pihlakaris. Kalurite saun. Foto: ERM (algallikas) Võru Instituut)

Mõningad muutused saunade ehituslikus osas hakkasid toimuma 19. saj teisel poolel, kui rahva elujärg paranes. Saunadesse pandi poolpalkidest või laudadest põrandaid, ehitati juurde eeskoda või ehitati saun juba kaheosaline. Katuseid hakati katma roo, õlgede, puukoore ja kisklaudade asemel laastudega, mõnel pool tehti läbi katuse tossukorstnaid, kustkaudu suitsu välja lasta. Saunaahjude tegemisel pruugiti uute materjalidena savikive (tellised) ja sideainena savi – seega hakkas muutuma ka ahju ehitus. Saunaahju ehitamine kinnise kerisega ahjuks andis võimaluse juhtida suits korstnasse ning seega oli põhimõtteliselt muutunud suitsusaun puhtaks saunaks.

Korstnaga saunade ehitamine hakkas levima 20. sajandi esimesel poolel ja sai mõnes piirkonnas uute saunade ehitamisel valdavaks. 1920. aastatel ehitati rohkelt korstnaga saunu mõnedes Põhja-Eesti kihelkondades, Ida-Virumaal, ka Pärnu- ja Viljandimaal. Neis piirkondades oli korstnaga saunu rohkem oli suitsusaunu.

Ainus piirkond Eestis, kus perioodil 1940-1970 on suitsusaunu juurde ehitatud on Kagu-Eesti ja Mulgimaa idaosa. Vanemaid suitsusaunu on nendes piirkondades tihedalt, lisaks on vanemaid suitsusaunu sel ajal olnud veel üsna arvukalt Saaremaal, Muhus, Kihnus ning Loode-Eesti paaris kihelkonnas.

Suitsusauna hindasid inimesed üldiselt paremaks ning korstnaga saunu ei kiidetud sugugi. Peamiste erinevustena toodi välja, et korstnaga saun ei lähe nõnda soojaks kui suitsusaun, saunaruum on põrandapool jahe, leili viskamise ajal läheb rõskeks. Kinnise kerise leil on terav ning tema mõju kaob ruttu, peale leili võtmist on uimane olla. Sellises saunas puudub harjumuspärane suitsuhõng. Nagu ütles üks Rõuge kandi mees: ”ega noid korsnaga sannu neh kiä kitä-ei. Ei tii’ ka kiäki. Üle uma savvusanna olõ-ei näid üttegi.”

Kui mujalpool ilmselt lepiti “moodsa” korstnaga sauna ebameeldivate külgedega, siis vanal Võrumaal ja Setomaal peetakse põliste elanike poolt tänapäevani suitsusauna endiselt õigeks saunaks.

Suitsusaunade ehituses on ka 20 sajandi jooksul üht-teist muutunud. Palke freesitakse ning käsitsitööd tehakse ehitusel vähem. Enamasti tehakse sauna alla vundament. Katuse kuju on varieeruv ja kattematerjalid on muutunud – kasutatakse eterniiti, plekki. Saunale tehakse suuremad aknad, eesruum on suurem.

Muutumatuna on püsinud aga mõned sauna ehitamise põhimõtted: saunaseinad tehakse okaspuust, lava ja sisustus aga lehtpuust, sauna suuruse valimisel on esmatähtis soojapidavus, üpris muutumatuna on säilinud ka kerise ja lava omavaheline paigutus saunas.

           (Suitsusaun. Foto: Pinterest)

Nõnda kaua, kui peetakse tähtsaks suitsusauna, elab edasi ka teadmine sauna tähendusest, püsivad oskused sauna ehitada, sauna kütta ja saunas käia. Suitsusaunaga on seotud hulk tavasid ja tõekspidamisi, mis teistsuguses saunas käies kaotavad oma tähenduse ning mõju.

Miks pole Võromaa ja Setomaa taludes veel kõik suitsusauna puhta sauna vastu vahetanud? Põlvest põlve on käidud suitsusaunas, tugevad perekondlikud sidemed hoiavad tavasid ning küllap ikkagi on suitsusaun parem kui mõni muu saun. Mood ning elulaadi muutused on jõudnud ka siinkandis traditsioone muuta – viimastel aastakümnetel ehitatakse nii korstnaga saunu kui suitsusaunu ümber “puhtaks”.

Suitsusaunad on tänaseks juba vähemuses ka Kagu-Eesti külapildis, aga kui palju on kasutusel suitsusaunu, see vajab täpsemat uurimist. On teada, et ehitatakse muude saunade kõrval siiski ka uusi suitsusaunu.

Allikas: Savvusann
https://savvusann.ee/…/suits…/suitsusaunade-ajaloost-eestis/

Muistne suitsusaun ehitati teistest hoonetest kaugemale. Niisugune asukoht oli tingitud tuleohu kartusest. Võimaluse korral ehitati saun veekogu lähedale. Vana kombe kohaselt tuli sauna ehitamist alustada selge ilmaga. Sompus ilmaga alustatud sauna ehitus pidi põhjustama vinguse sauna.

Rahvapäraste tõekspidamiste kohaselt peetakse suitsusauna korstnaga saunast paremaks. Lava tehakse lehtpuulaudadest, et see oleks alati puhas ja ei ajaks vaiku välja. Saunas olid alati ka mõned puuanumad. Tavaliselt oli seal kaks veenõud, üks külma ja teine sooja veega. Külmavee nõu, toober või veetünn paigutati harilikult ukse kõrvale nurka.

Eestlaste saunapäevaks on laupäev. Saunas käidi igal nädalal. Saunakütmist nädala sees oli vaja, kui käsil olid higistama panevad või tolmu tekitavad tööd, nagu heinategu ja rehepeks. Nädala sees köeti sauna ka siis kui mõne perekonnaliikme tervislik seisund nõudis kiiret ravimist kuumas saunaleilis ja viheldes. Sauna on köetud lehtpuudega. Sageli kasutati hagu. Eriti hea ja vinguvaba saun pidi saama kase- ja lepapuuga kütmisel.

(Mõniste Talurahvamuuseumi suitsusauna kasevihad)

Paljud teadlased on rõhutanud just suitsusauna kasulikku mõju tervisele. Suitsusaunad võisid omal ajal kaasa aidata taudide piiramisele, kuna suitsus on aineid, mis hävitavad taude tekitavaid baktereid. Soodsaks protseduuriks peetakse kasevihtadega vihtlemist, sest kaselehed sisaldavad inimorganismile kasulikke aineid.

Ettevalmistustööd saunaminekuks ei piirdunud mitte üksnes ahjukütmise ja veetoomisega. Perenaine seadis kõigile saunaminejatele valmis ka puhta pesu. Iga saunaline valmistus omamoodi ette tähtsaks sündmuseks. Polnud sugugi ükskõik, millises tujus saunalised olid. Saunaminek pidi toimuma heas ja lahkes meeleolus. Sellest, kes saunateel vastu juhtus tulema, arvati olevat saunalise õnn. Kui mehele sauna minnes naine vastu tuli, pidi saunas hea õnn olema. Teise mehe vastutulek aga ennustas õnnetust.

18. sajandi teadete kohaselt on eesti mehed ja naised koos saunas käinud. Sauna sisenejad on pidanud kinni mõningatest kombeist. Üsna levinud oli soola viskamine sauna nurkadesse, koldesse, kerisele ja lavale, selleks et vältida saunast nakkushaiguste saamist. Ka võis kolm korda lavale sülitada, et haigused külge ei hakkaks. Esimene protseduur saunas oli laval kuumas leilis kuumutamine ja higistamine, millele järgnes vihtlemine.

Eestlased, eriti vanemad inimesed, on vihtlemisest alati lugu pidanud. Vihtade tegemiseks peeti kõige sobivamaks arukase oksi, harva kasutati selleks sookaske. Vihaosi mindi Lõuna- Eestis tooma mitmekesi. Eeskätt mandril loeti seda naiste tööks. Lehetoomiseks on peetud mitmel pool kõige sobivamaks jaanipäeva eelset aega, sest pärast jaani pidi teras lehtedesse tungima. Sobivaks ajaks peeti vana kuud, sest siis pidid kaselehed olema tervislikumad. Vihtade tegemiseks vajaminevad oksad tuli valida hoolikalt. Need pidid olema painduvad, noorematelt puudelt võetud ja pehmelehelised. Okste võtmiseks ei võetud kaski maha, vaid lõigati oksad noaga, ladvad tulid jätta puutumata. Oksad seoti nööri, kase või toominga oksaga kimpu.

                        (Foto: Saunamaa)

Vanu vihtu saunast ära minnes kaasa ei võetud. Nendega pühiti sauna põrandat. Lõuna-Eestis oli kombeks jätta viht sauna lavale, nähtavasti seoses väga vana uskumisega, mille kohaselt pärast inimesi pidid vihtlema tulema vaimud (hinged).

Vihtlemisele järgnes pesemine. Pesemisvett kulutati saunas vanasti üsna vähe, võrreldes tänapäevaga. Pesuvesi valati puukappa, pange või väiksesse puuvanni. Nuustikud tehti tiigis leotatud pärnakoorest. Lapsi pesti pehmete villaste lappidega. Oli kombeks ka vastastikune seljapesemine, mille eest hoolega tänati nagu vihtlemise puhulgi.

Saunaskäiguga oli seotud karastamine, seda tegid eeskätt mehed. Suvel on saunalavalt joostud tiiki, jõkke, järve või ojasse ja sealt jälle kuuma sauna tagasi. Talvel on püherdatud ka lumes ja käidud jääaugus.

Saunast lahkujad on nõudest vee välja valanud, et see ei roiskuks suvel ega külmuks talvel. Vannid jäeti kummuli keeratuna sauna, kuid toober, mis oli külma veega sauna toodud, viidi toa juurde.

Lahkujatel olnud kombeks lävel seisatada ja saunaruumi poole käega viibata, kuigi seal kedagi polnud. Saunast tuldi paljajalu kuni esimese lumeni, kes nii tegi, see ei pidanud talvel jalgu kergesti ära külmetema.

Allikas: Mooska talu
http://mooska.eu/index.php/mooska/335-suitsusauna-ajalugu

Õigesti köetud suitsusaunas pole silmi kipitama panevat karmu, mida paljud pelgavad. Paljud suitsusaunade külalised on algul suitsusauna peale nina kirtsutanud ja mustaks jäämist kartnud. Pärast ära proovimist on aga lubatud uuesti sauna tulla. Ja muidugi see suitsulõhn! Saunatajad, kes saunast tulevad, nuusutavad oma juukseid ja nahka.

Võrumaal on laialt levinud saunas liha suitsutamine, räägitakse, et suitsusaunas peab vähemalt ühe korra liha suitsutama, siis on tegemist õige suitsusaunaga. Nii mõneski talus jäetakse suitsuliha sauna rippuma: suitsusaunas on steriilne keskkond ja liha ei lähe halvaks. Kes on kord saunas suitsutatud liha maitsta saanud, sellele tundub poesink plastmassimaitsega.

Põhja- ja Lääne-Eestis leiab praegu vaid väheseid suitsusaunu, need mis olid, on enamasti hävinud. Kesk-Eestis polegi neid eriti kunagi olnud, vaid Lõuna-Eestis on suitsusaunad alles jäänud. Kõige rohkem suitsusaunu on Võrumaal, k.a. ajaloolisel Võrumaal (Võru ja Põlva maakond, lisaks paar valda Valgamaalt) – Võru maakonnas on suitsusaun peaaegu igas teises talus. Vanim teadaolev suitsusaun on 170-aastane saun Urvastes.

Allikas: Mooska talu
http://mooska.eu/index.php/suitsuliha/359-suitsusaunad