Tsõõri- ehk kiigeplatside rajamise traditsioon ulatub rohkem kui saja aasta tagusesse aega. Platsi tarvis valiti ilusa muruga koht, kuhu külapoisid ehitasid kiige. Kiige kõrvale, rahvakeeli kiige alla rajati tantsuplats, kus külarahvas sai tantsida ning rahvapäraseid tsõõri- ehk ringmänge mängida. Viimasest tuleneb ka kiigeplatsi võrukeelne nimetus – tsõõriplats.

Nii Karilatsi Vabaõhumuuseumi kui ka Mõniste Talurahvamuuseumi tsõõriplats valmisid Muinsuskaitseameti rahastu „Muuseumide kiirendi 2024“ toetusel.

---

Miski pole parem kiikumisest!

Artur Alliksaar. Kiigelaul

Kiikumise juured ulatuvad juba väga kaugesse minevikku, omades algselt maagilist tähendust. Siinkandis usuti, et kevadine kiigelkäimine annab kiikujale kogu suveks nii tervise kui ilu ning kaitseb putukahammustuste eest. Võrumaal, samuti Lätis usuti, et kevadine kiikumine tagab hea taimekasvu, sealhulgas soodustab lina ja kanepi sirgumist. Varasematel aegadel oli kiigelkäimine ajaliseltki rangelt piiritletud. Lõuna-Eestis algas kiikumine esimesel lihavõttepühal ja kiiguti jaanipäevani. Hiljem pikenes see aeg kartulivõtuni. Päris vabaks muutus kiikumisaeg alles 19. sajandi lõpuaastatel.

Kiigekultuuri hiilgeajaks Eestis võib pidada 19. sajandi teist poolt ja 20. sajandi algust, mil vainudele, metsaservadesse ja mäeküngastele kerkisid üksteise järel aina uued ja uued kiigeplatsid. Kiigeplatsiks valiti ilusa muruga koht. Kiige kõrvale, rahvakeeles kiige alla rajati tantsuplats ja uuemal ajal jäeti selle kõrvale ruumi ka jaanitule tegemiseks. Kiigeõhtud olid oodatud sündmused ja nende eel pühiti kiigeplatsid korralikult puhtaks, pühade puhul kaunistati noorte kaskedega. Nii kujunes algselt maagilist tähendust omanud kiikumine aja jooksul maarahva jaoks üheks põhiliseks ajaveetmisviisiks, mis pole tänapäevani populaarsust kaotanud.

Aegade jooksul on Eestis ehitatud eri tüüpi kiikesid, levinuimad on olnud rõht-, püst- ja pöörkiiged. Kõige lihtsama ehitusega olid rõhtkiiged, mida võib pidada tänapäevase kaalukiige eelkäijaks: paraja suurusega kivi või puupaku peale pandi pikk laud. Rõuge kandis nimetati sellist kiikumist sõtsu kaalmisõs. Läbi aegade on olnud populaarsed püstkiiged, mida tänapäevalgi näeme paljudel külaplatsidel. 19. sajandi lõpus hakkasid Eestis levima  pöörkiiged ehk karussellid, mida võib praegu näha ka Mõniste ja Karilatsi muuseumi äsja valminud tsõõriplatsil.

Kiigeehitajatest peeti külaühiskonnas lugu. Tüdrukud tõid neile kiikumisaja alguses tasuks sukapaelu, vöid, kindaid, sokke, tubakakotte, luisutaskuid, mune ja sõira. Rõugest on teada, et lihavõttepühade ajal viidi kiigeehitajatele ja kiigutajatele värvitud mune, jaanipäeva ajal aga sõira.

Kasutatud kirjandus: Anu Vissel, „Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd“ https://www.folklore.ee/Tagused/nr21/kiik.pdf

---

---

<< Tagasi