Muuseumikaart on Eesti muuseumide digitaalne ühispilet, millega saad aasta jooksul külastada rohkem kui 100 muuseumi, galeriid ja elamuskeskust üle Eesti. Kaart maksab 59 €.
Vaata ka
Uiskudest uisutamiseni
Arvatakse, et uisutamisel kui jää peal liikumise viisil võib olla vanust juba ligi 5000 aastat. Vanimad teadaolevad uisud on valmistatud põdra, hobuse või veise säärekontidest. Need kinnitati jalanõude külge nahast rihmadega. Selliseid uiske on leitud Rootsist.
Põhjamaades – Soomes, Rootsis, Norras –, kus talveaeg kestis kaua, oli eluliselt vajalik jääväljadel liikuda. Libedal jääl jalgsi astumine oli aeglane, luu-uiskudel liikudes saadi kiiruseks umbes 5 km tunnis. See on sama mis maismaal kõnnikiirus. Luust uiskude põhi oli lame, polnud võimalik ennast uisuservaga edasi lükata. Hoo saamiseks kasutati teravaotsalist keppi, millega lükati ennast edasi jalgade vahelt.
Ka Eesti rannikuala elanikud kasutasid luu-uiske jääl liikumiseks. Veel 20 sajandi alguses on Hiiumaa ja Loode-Eesti lapsed uisutanud luu-uiskudel.
Ferdinand Leinbocki korjandusest on üles tähendatud uiskude valmistamise õpetus: „Tapetud hobuse säär maetakse maasse ja võetakse välja umbes ühe aasta pärast, kui liha on ümbert ära mädanenud. Siis käiatakse alumine külg siledaks, puuritakse augud läbi, aetakse aukudesse nöörid ja ongi valmis.“ (ERM A 333:2)
ERM A 333:2 Luu-uisud Suur-Pakrilt
Seejärel toimus uiskude ehituses areng: sääreluu kinnitati puuklotsi külge. Sellistel uiskudel uisutasid ülikud Henri II valitsemisajal 12. sajandil. Uisutamine muutus siis praktilisest tegevusest rikaste meelelahutuseks.
- sajandi keskel vahetati Hollandis luust uisupõhi metallist tera vastu. Nüüd oli võimalik ennast uisutera küljega edasi lükata. Kasvas uisutamiskiirus, ilma kepita oli palju mugavam, aga ka ilusam uisutada. Uisutera esiots muudeti ka algul kumeraks, et see jäässe ei takerduks. Varsti sepistati tera esiots aga kaunikujuliseks kaareks.
Uisutajad 15. sajandi Londonis.
18.–19. sajandil sai uisutamine populaarseks paljudes maades: Inglismaal, Saksamaal, Venemaal, esialgu meelelahutusliku tegevusena, kuid hiljem ka võistlusspordina.
Uisud 18. sajandist.
- aastal patenteeris Emma William Buchall Philadelphias esimesed terasuisud.
1879. aastal patenteeris firma Barney & Berry’s aga seadme, millega on võimalik metalluisk jalanõu külge kinnitada.
Uiskude arenguga samal ajal arenes ka vaatemänguline uisutamine, esialgu paaridena uisutamisena, siis juba uiskudel tantsimisena. 1870. aastal lisandus uisutamisele muusika ja tulid kasutusele piruetid ja hüpped. Oligi pandud alus iluuisutamisele.
Woolson Spice Co õnnitluskaart 19. sajandist
Eestisse jõudis metalluiskudel uisutamine mõisate kaudu, nii nagu mujalgi Euroopas – peenema seltskonna ajaviitetegevusena. Siiski ei jäänud uisutamine ainult rannarahva liikumisviisiks ja mõisapreilide ajaviiteharrastuseks. Nii nagu jäljendati kõike mõisas kasutatavat, valmistasid ka talulapsed endile ise uisud.
MF 1109:1 E335:1 Mõniste Talurahvamuuseum
Teraks sobib vana, katkise vikati selgroog, mis kinnitatakse puust tallaklotsi sisse. Klotsi ja raua vahele jäetakse kolm ava nööridele. Pastlad puuklotsidele, nöörid klotsi alt läbi, ümber jala sõlme ja uisud on sõiduks valmis. Jälle teised ajavad all Konnasilma libeda jää peal uiskudega, mida nad ise plekitükist ja puupakust teinud. Paraku peavad aga uisud ja kelgud nii mõndagi kurja kannatama. Kui suka-, kingatallad läbi leitakse ja uisud, kelgud kätte saadakse, siis rändavad nad lihtsalt tulesse, sest emad ei mõista siin paraku sugugi nalja. Ja kui koolis käsk või peatükk välja ei tule, on jälle vaene kelk ja uisk süüdlased. Mõnikord on liulaskjad mõne seltsilise vastu ülekohtused olnud ja need on koolmeistrile ära kaevanud, et Kukulinna poisid «muudku aga liugu lasevad». Sellestki hädaohust löövad kelgud ja uisud ikka läbi ja on ikka jälle käepärast, kui neid ka kümme korda ära võetakse. J. Liiv “Vari” 1894.
***
20. sajandi alguses, 1920.–1940. aastatel, osteti rikkamate talude lastele poeuisud. Uisukomplektis olid saapakanna alla kinnitatavad raudplaadid ja spetsiaalne võti küljeklambrite kinnikeeramiseks. Uisud kinnitati saabaste külge. Uisutamissaapa kontsa alla kruviti rauast plaat, millel piklik auk. Saabas asetati esialgu risti uisuga, et plaadi auk sobiks tihvti kujuga, siis keerati saabas otse ja tihvti otsad kinnitusid plaadi alla. Saapa küljed kinnitati kahelt poolt klambritega.
***
Urmas Tulviste mälestused 1960.–1970. aastatest: Mul olid just sellised uisud. Saapakontsa alla kinnitatavad plaadid olid juba jumal teab millal ära kadunud ja uisutihvtide jaoks uuristasin saapakontsade sisse augud. Vasaku uisu küljeklambri vint oli ka ära kulunud ja alatihti pääses uisk jalast. Lõpuks uisutasin ainult ühe uisuga, niikaua kuni isa saabaste lõhkumise pärast mõlemad uisud ära võttis ja enam ma neid ei näinud. Nii jäigi minu uisutamisoskus õige kesiseks, kõik teised Vastse-Roosa poisid aga oskasid uisutada.
***
Hele Tulviste meenutab: Uisutamiseks sobis iga vähegi tasasem jääväli ja pärast tundide lõppu sõideti võidu või mängiti kilukarbiga hokit niikaua, kuni toikaga enam karbile pihta ei näinud lüüa. Undruse veskijärve jää oli tihti krobeline ja kühmuline, aga igal talvel rammisid poisid jää sisse palgi ja ehitasid sellele karusselli. Karussell oli mõeldud küll rohkem kelgu ringiajamiseks ja tüdrukud enamasti sellega leppisidki, aga poistele oli ikka vaja rohkem põnevust. Uiskudega poiss võttis karusselli lati pikemast otsast kinni ja teine ajas hoo sisse. Parajal hetkel oli siis vaja latist lahti lasta ja poiss lendas kui lingukivi minema. Selle paraja hetke tabamine oli aga väga peen kunst. Enamasti lõppes sõit raginal pilliroopõõsastes, aga hea õnne korral võis peaaegu järve teise otsa sõita. Halva õnne korral lõppes sõit Jaanimäe-aluses allikas. Koju jõudes oli vettinud kasukas kivikõvaks külmunud, nii et poiss pidi selle seest nagu uss kesta seest välja vingerdama. Kasukas seisis köögipõrandal püsti kui kummitus. Aga ega selle väikese vahejuhtumi pärast sõit sõitmata jäänud: järgmisel päeval olid poisid uuesti jääl. Allikas oli karussellist päris kaugel, nii et sinna suunda sihtida oli ka paras kunsttükk, mis igal aastal ei õnnestunud. Kalda lähedal ulatusid jalad põhja ja suurt õnnetust sellest kunagi ei tulnud.
***
Tänapäeval valmistatakse uiske nii meelelahutuseks kui spordiks, nii lastele kui ka suurtele. Hokiuisud on kõrgema kannatagusega, iluuisud kõrge saapasäärega, mis toetab hüppeliigest. Sakid uisuninas aitavad sõitu alustada, pidurdada, hüpata ja pöörelda, kiiruisud on ehitatud suure kiiruse saavutamiseks.
Leia ainult endale sobilik ja jääle!
Tekst: Hele Tulviste