Suvi toob keelelaagri

27 aprill, 2022

4.–6. juulini Mõniste Talurahvamuuseumis toimuv laager on mõeldud lastele, kes soovivad õppida võru keelt. Mida huvitavat seal tehakse? Laagris on kaks toredat kasvatajat Asta ja Romet, kes räägivad lastega võru keeles. Esimesel päeval õpime sõlmede tegemist, meisterdame savist kujusid, tutvume muuseumi hoonete ja lugudega. Õhtu möödub lõkke ääres koos Mallega muusikat kuulates ja mängides.

Teisel päeval külastame talu, kus saab tuttavaks mitmesuguste loomadega. Saab neid paitada, soovi korral ka ratsutada. Tee viib veel Alaveski loomaparki ja seejärel teeme proovi loomad laastule joonistada. Õhtu veedame koos üllatuskülalisega lõkke ääres.

Kolmandal päeval külastame „Eesti kodu“ mälestuskompleksi ja meisterdame mitmesugustest materjalidest, näiteks kasetohust.

Laagri hind lapse kohta on 25 eurot ja sisaldab peale tegevuste majutust Mõniste rahvamajas ja toitlustust neli korda päevas. Laagri tegevusi rahastavad Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Võru Instituut. Laagrisse saab registreeruda telefonil 5622 8538 või meili teel mare.tamtik@wi.ee.


Muuseumiöö Mõnistes

27 aprill, 2022

Meil kõigil on unistusi. Mõned neist suured ja mõned väiksed. Meil kõigil on soov omada rahulikku kindlat kodu, kus on hea olla. Vanasti kuulusid taluelu juurde loomad. Tänapäeval võib see olla unistus. Soovime täita sel õhtul mõnegi unistuse, pakkudes vahetut suhtlemist loomadega.

Muuseumipiletiga 1.- euro saab Mõniste Talurahvamuuseumis 21. mail patsutada koera, ratsutada hobusel, toita kanu ja lambaid ning nautida elavat muusikat ja lõkketuld. Miks mitte võtta kaasa oma piknikukorv ja  nautida erilist õhtut nii kaua, kui endal soov.

Alustame kell 18:00 ja suleme uksed viimaste külastajate lahkudes.

 


Muuseumimuusika tund Mõnistes

26 aprill, 2022

Alates maikuust on Mõnistes võimalik osa saada muuseumimuusika tunnist. Kuna Mõniste on olnud ajast aega kant, kus laulmist ja pillimängu on peetud elu loomulikuks osaks, siis jutuainest tunnis jagub. Muu hulgas saab tutvuda pillidega, mille on pannud pumpsuma kahel ajastul tegutsenud Mõniste puhkpilliorkester. Tundi viib läbi muusikaõpetaja, kes juhendab ka pilli valmistamist ja koos musitseerimist.


Puura-Juulust ja kahe ajastu trompeteist

26 aprill, 2022

Puura-Juulust ja kahe ajastu trompeteist

Mõniste oli eriti möödunud sajandil tuntud laialdase muusikaharrastuse poolest, näiteks kuulus 1930. aastate lõpul kohalikku segakoori üle 80 laulja. Laulmist ja pillimängu peeti elu loomulikuks osaks ning erandeid võeti puudena. Kõnekäänuks sai mehkamurrakuline „loll ku Puura-Juulu, kis ei mõista esiki viiulit mängi“. Viiul on ju üks tundlikumaid pille ja muusikakoolideski õpitakse seda mängima tavapärasest tunduvalt pikema aega. Seletuseks, Puura-Juulu osanud viiulit mängida küll, kuid otsustas mingi peo ajal poogna asemel kirvest kasutada ning viiuli-kirve koosluses jäänud tähtsam ja õrnem pool selgelt alla.

Segakoor tegutseb Mõnistes praegugi, puhkpilliorkester on tegutsenud kahel ajastul, Eesti Vabariigis ja Nõukogude okupatsiooni ajal, ning mõlemast on Mõniste Talurahvamuuseumis ka esemeline pärand. Püsinäitusel on väljas Tšehhi päritolu puhkpillid. Üks klahvidega trompet lisandus kogusse aga alles 8. aprillil.

Orkester sai alguse aastal 1926. aastal. Tollases Tšehhoslovakkias Brno tehnilises kõrgkoolis õppis tookord mees nimega Eduard Kõomägi. Tema nimele saatis Sõõru talu peremees Johannes Kirschenberg 15. märtsil 8300 Tšehhoslovakkia krooni väärtuses (vastas paar aastat hiljem kehtima hakanud 946,20 Eesti kroonile) pangatšeki. Raha olid annetanud kohalik kool, vallavalitsus, tuletõrjeüksus ja ka talumehed, viimaste hulgast paistsid suurema summaga silma Kasuk, Orro ja Ruven.

Tšehhimaalt pandi Eesti poole teele kokku 14 pilli ja juba samal aastal algasid proovid – esialgu kaks, siis kord nädalas, tavaliselt pühapäeviti mängijate kodudes. Esimene orkestrijuht Johannes Kirschenberg (hiljem Juhan Kirsimäe) andis 1928. aastal ameti üle Valter Sillale ja viimane omakorda 1938. aastal Johannes Lepale. Peamine tegevus oli mängimine pidudel tantsu saateks, kontserte anti vähe. Orkestri tegevus hääbus Nõukogude okupatsiooni aegu aastatel 1940.–1941.

1964. aastal loodi orkestri teine koosseis, kuhu kuulus ka seitse Eesti Vabariigi aegse koosseisu mängijat (Richard Lindpere, Hugo Kirsimäe, Adalbert Paas, Hugo Hanimägi, Elmar Pihu, Elmar Aare ja Hugo Hirjel). Teine koosseis alustas 16 mängijaga, orkester tegutses 1976. aasta lõpuni. Kokku käis orkestrist läbi 43 mängijat. Proovid toimusid kord nädalas ja osa võeti kõigist tollase Võru rajooni laulupidudest ning mõistagi kohaliku kultuurimaja, sovhoosi ja kooli korraldatud ettevõtmistest. Suurimaks saavutuseks oli ilmselt osavõtt 1969. aasta üldlaulupeost.

Orkester hääbus vanemate mängijate halveneva tervise ja nooremate ärakolimise tõttu. 1977. aastal lahkus Mõnistest ka Alfons Visla, kes oli juhatanud orkestrit kogu teise koosseisu tegevusaja alates 1964. aastast.

Värskelt Mõniste Talurahvamuuseumi jõudnud trompetil mängis aastaid Ernst Sepmann. Toodetud on see Peterburis, tollases Leningradis aastal 1963. Trompeti laieneval osal on tehasemärk – noodivõti pärja kohal, selle all poolkaares venekeelne tekst „Ленинград“ ning selle all omakorda seeriamärk No 124041/1963г. Pillid soetati Mõniste sovhoosi ametiühingu raha eest 1964. aasta sügisel orkestrikomplektina küll tunduvalt lähemalt – Valga kultuurikauplusest.

Mõniste puhkpilliorkestri esimese kooseisu pille on võimalik näha Mõniste muuseumi püsiväljapanekus, kirjeldatud trompetit aga muuseumimuusika tunnis.

Mika Raudvassar

 

 

 

Puhkpilliorkestri I ja II  koosseis

 



Aprilli muuseumitunnid Mõniste Talurahvamuuseumis

25 märts, 2022

Kevad on ukse taga ja esimesed kevadekuulutajad juba kohal. Mahlakuul toimuvad Mõniste Talurahvamuuseumis kaks vahvat õppeprogrammi.

4.–14. aprillini kavandatud lihavõtteprogramm on mõeldud kõigile huvilistele. Räägime munapühadega seotud endisaegsetest kommetest. Värvime mune sibulakoortega ja vaatame, milliseid kodulindude mune võib tänapäeval leida. Meisterdame endale väikese tibu, mängime mänge ja mõistatame mõistatusi.

18.–30. aprillini saab muuseumis tuttavaks jüripäeva kombestikuga. Jüripäev märkis kevade ja kevadtööde algust. Proovime meiegi mõnda põllutööd mängult läbi teha: külvame vilja ja paneme kartulid maha. Vaatame muuseumi kogus olevaid põllutööriistu ja räägime, kuidas nendega tööd tehti. Teeme jürituld ja joome sooja teed. Lõkke ääres räägime jüripäeva töökeeldudest, ilma ennustamisest, nõiume ja tõrjume haigusi.

Tellida saab ka aasta ringi toimuvaid õppeprogramme. Programmide loetelu ja tutvustuse leiab Mõniste muuseumi kodulehelt.

Õppeprogrammidele on vaja eelregistreeruda telefonil 5622 8538 või meili teel mare.tamtik@wi.ee.

 

 

 

 

 

 

Kevadpühade eelne koristus rehetares

 


Värskenduskuur peamajas

25 märts, 2022

Muuseumi peahoone ruumide sisustamisel ja värvide valikul on olnud tähtis säilitada ajastule omane õhkkond.

Maja ehitasid 1928. aastal kaupluseks kohalikud külamehed. Pood töötas nendes ruumides kuni 1940. aastani. Pärast seda, kuni 1957. aastani olid hoones külanõukogu ja raamatukogu ning alates 1957. aastast on see Mõniste Talurahvamuuseumi peamaja.

Kui talvehooajal (kuni 30. aprillini) on muuseum avatud esmaspäevast reedeni kella 10–14, siis alates 1. maist oleme avatud iga päev kella 10–17. Olete Mõniste Talurahvamuuseumi teretulnud!


Märtsikuu muuseumitunnid Mõnistes

28 veebruar, 2022

Märts on kevade ootamise kuu. Märtsikuu ütleb: “Ah, külmetaks kõik ära, aga ei saa – mul jookseb teine silm vett!”. Karu keerab käpuli, putukatel  ussidel tuleb elu sisse, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama ja lõunamaalt saabuvad tagasi linnud.

Mõniste Talurahvamuuseumis toimuvad märtsis muuseumitunnid tsirgutarkuse päev ja kasukast jopeni.

Tsirgupäev on rahvakalendris 9. märtsil. Tsirk tähendab lindu. Igal linnul on oma viisijupp, sulestiku värvus ja suurus. Kuna kevad on juba ukse ees, siis veedame õppepäeva looduses. Vaatleme, kas mõni kevadkuulutaja on juba saabunud ja kuulame, mis viisijuppe meile loodus pakub ning kas tunneme need ära. Vestleme teemal, kes on rändlinnud ja kes paiga linnud ning kes kodulinnud. Arutleme, millest toituvad talvel paigalinnud ja räägime lindude toitmise vajalikkusest talvel. Kuna kevad on lindude pesitsemise ja haudumiste aeg, siis vaatame pilte erinevatest linnupesadest, munade värvusest ja suurusest. Meisterdame lindudele pesakaste. Mõistatame mõistatusi ning mängime lindudega seonduvaid mänge. Tsirgutarkuse tunnid toimuvad 7.-18. märtsini.

Talve jooksul maha sadanud lumi on hakanud sulama, sest ilmad on läinud juba soojemaks ning kasukad tuleb välja vahetada jopede vastu. Tunnis arutame kuidas kehakatted on muutunud kiviajast tänapäevani. Osalejad saavad teada, milliseid  kehakatteid saab villast ning milliseid linast. Tutvustame muusemikogus olevaid erinevate ajastute riietusesemeid ja nende valmistamiseks kasutatud tööriistu. Näitame rätsepal kasutusel olnud presspakku, pressrauda ja juhtmevabu triikraudu. Mõistatame mõistatusi ja riietame mõne lapse talunaiseks ja talupojaks. Kasukast jopeni tund toimub 21.märtsist 1. aprillini.

Muuseumitundidesse saab registreerida meili teel mare.tamtik@wi.ee või telefonil 56228538.


Poeme kasukast välja!

28 veebruar, 2022

Muuseumitunnis „Kasukast jopeni“ osalejad saavad teada, milliseid kehakatteid saab valmistada villast ja milliseid linast. Tutvustame muusemi kogus olevaid eri ajastute riietusesemeid ja nende valmistamiseks kasutatud tööriistu. Näitame rätsepal kasutusel olnud presspakku, pressrauda ja juhtmevabu triikraudu. Mõistatame mõistatusi ja riietame mõne lapse talunaiseks ja talupojaks.

Märtsikuu muuseumitunnid Mõnistes


Tsirgutarkuse päevad Mõnistes

25 veebruar, 2022

Tsirk tähendab võru keeles lindu. Igal linnul on oma viisijupp ja sulestik. Kuna kevad on ukse ees, siis veedamegi õppepäeva looduses. Vaatleme, kas mõni kevadekuulutaja on juba kohal ja kuulame, kas tunneme nende viisijupi ära. Vestleme teemal, kes on ränd- ja kes paigalinnud ning kes kodulinnud. Arutleme, millest toituvad talvel paigalinnud, ja räägime lindude toitmise vajalikkusest talvel. Kuna kevad on lindude pesitsemis- ja haudumisaeg, siis vaatame pilte linnupesadest, uurime, kui suured ja mis värvi on lindude munad. Meisterdame lindudele pesakaste. Mõistatame mõistatusi ning mängime lindudega seonduvaid mänge.

Märtsikuu muuseumitunnid Mõnistes


Lugu kedervarrest ja sellest, kuidas see  unustatud ketrusviis Mõniste muuseumis uuesti ellu ärkas

22 veebruar, 2022

Meenutamiseks tuleb minna paarikümne aasta tagusesse aega kui alustasime muuseumis õppepäevade tegemist.

Linapäev oli just lõpule jõudnud, bussid lastekoormatega minema veerenud ja külamemmed, kes tegevusi juhendasid, istusid supilauas. Muuseumitaguse talu vanamemm, Ammas Leida, teatas uhkelt et  ketramiseks ei olegi tegelikult vokki vaja. Kikitasin kõrvu. Leida jätkas et  kedrata saab ka lihtsalt puupulgaga. Palusin kohe et ta näitaks meile, kuidas see võimalik on. “ Mu pime vanaema ketras ahjunurgas pulgaga ja lõng tuli täitsa tavaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see käis. Olin siis viie-kuue aastane, praegu kaheksakümnene. Ei mäleta enam, aga ketras.”  Supp sai söödud, memmed asutasid ennast minekule,  korraga kostis laua äärest  rõõmus hüüatus. “ Pea ei mäletanud, aga käed mäletasid!”  Memm oli võtnud  voki koonlast linakiude ja  laualt pliiatsi. Pliiatsi ja linapundikese vahele oli juba tekkinud poolemeetrine tugev lõng, tinises nagu pillikeel.

Õppisin kohe selle lihtsa töövõtte selgeks. See oli tõesti lihtne, ühe käega nagu keriks linakiude pulgale ja teise käega keerutaks pulka vastassuunas, nagu keriks kiude pulgalt tagasi maha.  Pulga ja kiupundi  vahele tekivad keerud, linakiud keerduvad üksteise umber ja tekib lõng. Kiude järjest juurde lisades lõng pikeneb ja selle saab  pulgale keraks  kerida.  Tunni ajaga sai valmis paarikümnemeetrise lõngajupi.

Sellest ajast peale  on see töövõte kindlalt meie õppepäevade, kiviaja,  lina- ja villapäevade programmis. Olen seda töövõtet paarikümne aasta jooksul õpetanud tuhandetele, nii õpilastele kui huvilistele.  Õige mitmed on selle töö ka tegelikult selgeks õppinud ja omakorda edasi õpetanud, nii et praegu peaks Eestimaal olema vähemalt paarkümmend  pulgaga ketramise oskajat.

Kust see töövõte  ikkagi pärineb?

Vanimad teated kedervarrega ketramisest on teada  nooremast kiviajast, st.  5-6 tuhande aasta  tagusest ajast. Eesti alade vanimad  värtnakedrad on leitud Tamula asulakohast, vanuseks  4-5 tuhat aastat.

Kiviajal kasutati ketramiseks lihtsat puuoksa või  puukonksu. Kiviaegsest, puuoksaga ketramisest arenes sajanditega  edasi  ainult selleks otstarbeks kasutatav tööriist-  kedervars.

kedervars (ERM B 102:101); Eesti Rahva Muuseum; valmist. 1900-ndate aastatel.

 

Eesti Rahv Muuseumis on hoiul  hulgaliselt selliseid, puupulga kujulisi kervarsi, saadud kogumisretkedelt Soome-Ugri rahvaste aladele. Ülemisel pildil olev  kedervars on kogutud Udmurdi ANSV-st 1947.aastal . Koguja  Aleksei Peterson.

 

kedervars (ERM B 220:25); Eesti Rahva Muuseum

Taolisi, palju uhkemaid, tööstuslikult valmistatud , treitud ja lakitud  kedervarsi  müüdi  Komi, Handi, Udmurdi ja Mari  rahvaste kauplustes. Nendel Soome-Ugri aladel kasutati  kedervarsi  villase lõnga ketramiseks veel 1960-ndatel aastatel. Pildil olev kedervars on kogutud  ERM-poolt  Komi vabariigi Ust-Võmi rajoonist 1997.aastal.

Nöörikonksuga lõnga või nööri ketramine  oli Põhja-Skandinaavia aladel  kasutusel veel 20. sajandi algusaastatel.

Mõniste muuseumis õpetas   seda vana ketrusviisi  põline Mõnistelane, Uibu Erich,  kes selliste konksudega oskas valmistada  väga peenikest ja tugevat, kahe keeruga  kalavõrgu või unnanööri.

Nöörikeerutamise konksud (MF _ 672:4 E 219:4); Mõniste Talurahvamuuseum

Aja möödudes oskused arenesid. Kedervarrele lisati puidust,  savist, luust või kivist ketas. Töö muutus kiiremaks. Kedervarrega kedrates ei olnud  koonla asukoht tähtis, lõngakiude sai tõmmata põlvele või pingile asetatud koonlast, isegi põlletaskust. Kedrata sai  ahju kõrval istudes või karjamaal seistes. Kedervarre nimetus läks samuti üle uuele tööriistale ja enamikes Eestimaa paikades jäi ka kettaga tööriist kedervarreks. Meie kandis, Hargla kihelkonna aladel  oli kedervarre/pulga  nimetuseks ketr, kettaga kedervarre nimetuseks  värtin.

Värtnaga kedrates oli vaja koonal kinnitada ketrajast kõrgemale, et ülevalt kiude juurde tõmmata. Ketraja ise istus ka  kõrgemal, n. ahjuäärel, lükkas puusalt värtna veerema ja andis koonlast keerde juurde, kuni värtnaots põrandani ulatus.  Valmis lõngaosa keerati värtnavarrele, lõng kinnitati uuesti silmusega värtna peenema otsa umber ja lükati värten käima. Selline ketrusviis oli mitu korda kiirem ja küllap selle tõttu  oli ka meie aladel 20 saj. alguseks  kedervarre e. pulgaga ketramine valdavalt unustatud.

Eestis kedrati  kedervarre  e. värtnatnaga  kuni  19. sajandini, mil hakati kasutama vokki.

Kedervars/värten (SM _ 8730:39 E 487:39); Saaremaa Muuseum SA

 

Kedervarre nimetused Soome-Ugri rahvastel:
Liivi keeles kiedõr, keda, kedr;
Vadja keeles tšedräpuu, värttänä;
Soome keeles kehrä, värtina;
Isuri keeles kezrä, värttänä;
Karjala keeles kezrü, värtin;
Vepsa keeles kezr, värtin;
Vana-vene keeles vertino  (веретено )

Meie suurim  tänu sellele  pimedale vanainimesele, kes teistmoodi kedrata ei suutnud, aga niimoodi sai veel oma perele kasulik olla. Tänu temale rändas unustatud oskus 19. sajandi lõpust  20. sajandi lõppu ja sealt tänapäeva.

 

Hele Tulviste
15.02.2022


Värsked postitused

Broneeri külastus

    Vaata ka

    Vana-Võromaa muuseumid
    Võru Instituudi uudiskiri banner
    Vana Võrumaa muuseumid