Vanim eksponaat 200-aastane

29 juuli, 2022

Tooli toimetas kogusse kolhoosi esimees Alfons Paas, kes oli selle saanud Tiitsa külast Ostratite pere pööningult. Tooli täpsem valmistamiskoht on teadmata.

Leentool on 78 cm kõrgune ja paistab juba kaugelt silma erilise tegumoega. Toolil on väga mugav istuda ja sellel on üllatavad detailid: käetoed ja tõstmiseks tarvilik käepide leenil. Tool koosneb kahest küljepaneelist, mis moodustavad korraga esijalad, käetoed ja korjupuud. Kokkupanekuks on kasutatud vaid puutappe. Istmiku tarvis on ühendatud kaks 4 cm paksust lauda.

Seljatoele on lõigatud aastaarv 1822, mis võimaldab dateerida tooli valmistamise 200 aasta tagusesse aega. Siledaks ja ümaraks kulunud puit annab aimu tooli pikast ja pidevast kasutusest, toolijalad on otstest pisut pehkinud.

Tooli on aegade jooksul ka parandatud. Kindlasti on uued tooli tagumised ümarad jalad, lisaks on ühele küljepaneelile tehtud põõn, et takistada selle laialivajumist ja lõhenemist. Põõn ja istmeplaat on kinnitatud hiljem raudnaeltega.

Ilmselt on toolist pärast otstarbekohast tarvitust saanud tööpink, sest istmeplaadil ja seljatoel on näha rohkelt terariistade täkkeid. Vanadele toolidele sai tihti osaks just selline saatus – kõik kasulikud asjad olid ringluses.

 

 


Nahkade töötlemise õppepäev

29 juuni, 2022

Mõniste Talurahvamuuseumist on taas võimalik tellida nahkade parkimise õppepäeva. Rohkete näidetega loengus saab teada, milliste loomade nahku on võimalik parkida ning milliseid meetodeid on selleks aegade jooksul kasutatud. Tutvustatakse looduslikke parkaineid, mida on võimalik hõlpsasti hankida. Saab proovida tööriistu ning soovi korral ka ise naha parkimiseks ette valmistada. Töötuba kestab neli tundi ja seda juhendab Tuuli Jõesaar.

 

Õppepäev on mõeldud täiskasvanutele ja gümnaasiuminoortele. Võimalus on tulla muuseumi ka suure grupiga, juhendamisel on abiks muuseumi töötajad. Samuti on võimalik tellida õppepäeva väljasõiduprogrammina suurüritustele. Õppepäeva maksumus on 350 eurot, väljasõidu puhul lisandub transporditasu 30 senti/km. Väljasõidul on kaasas materjalid kõigi praktiliste tegevuste tarvis, materjali hind on tellimishinna sees.

 

Tuuli Jõesaar on lõpetanud kõrgemas kunstikoolis Pallas köite- ja paberkonservaatori eriala ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia eriala. Magistritöö „Keskaegsete jalatsite valmistamismeetodid Kadrioru koge leiukompleksi näitel“ eest sai ta Eesti Teadusagentuuri korraldatud üliõpilaste teadustööde konkursil muinsuskaitse eripreemia ning Eesti Meremuuseumi lõputööde konkursil eripreemia.

Maikuus juhendas Tuuli Jõesaar koostöös Järvamaa Kutsehariduskeskusega Mõniste muuseumis ka neljapäevast koolitust „Väiksemate koduloomade nahkade parkimine looduslike vahenditega“.

                          Küülikunahkade puhastamine, esimese etapina

tuleb nahad puhastada kõlukihist

                     Eksperiment: naha värvimine punase kapsaga

                     Pargitud ja rasvatatud nahad tahenemas

Nahaparkimisest Mehkamaal

Inimesed on kasutanud ja töödelnud loomade nahku juba kiviajast peale. Seda on tehtud enda tarbeks ka taludes. Koos tööstuse kiire arengu ning uute materjalide kasutuselevõtuga on need teadmised kahjuks unustuse hõlma jäänud.

Mõniste kandis on nahku tööstuslikult pargitud juba Nõukogude ajast peale. 1975. aastal hakkas teeninduskombinaat Tamula teisena Rakvere järel Eestis Mõniste võitööstusest ümber ehitatud tootmishoonetes elanikelt parkimiseks karusnahku vastu võtma. Selleteemaline artikkel ilmus Töörahva Elus 18. oktoobril 1975.

Ilmus ka nahkade parkimise hinnakiri rublades: kitsenahk 2.43, metsseanahk 10.12, põdranahk 13.20, jänese- ja küülikunahk 1.50, vasikanahk 3.64, veisenahk 10.73, koera- ja hundinahk  2.25. Samuti anti infot, et parkimisse toodavad nahad peavad olema kuivatatud või soolatud, puhastatud ja nülitud lõikega kõhu all.

Fotodel näitasid pargitud nahku kombinaadi töötajad Elmar Kõivumägi, Valdur Lindenberg ja Kalju Luik.

                               Töörahva Elu 18. oktoober 1975

Artikli põhjal plaaniti järgmisel aastal hakata Mõnistes tegelema nahkade värvimisega.

Kolm aastat hiljem, 1978. aasta 5. veebruari Töörahva Elust saab lugeda toonase teeninduskombinaadi Tamula direktori asetäitja Agu Soome artiklit parkimise ja toornahkade kvaliteedist. Räägitakse, kuidas nahkadega enne parkimist ümber käia. Kuna loomade tapmisel, nahkade nülgimisel, puhastamisel ja konserveerimisel tehtavad vead kajastuvad lõpptootes, siis on kvaliteetse naha saamiseks oluline teha kõik toimingud õigesti.

Hinnakiri on sama, välja arvatud 27 kopika võrra tõusnud lamba- ja kitsenaha hind.

Nahkade värvimise kohta on lisatud lause, et tasapisi käivad katsetused ja nahkade värvimises nähakse tulevikuteenust.

Kolmas kirjutis nahaparkimise kohta Mõnistes ilmus Töörahva Elus kolm aastat hiljem: 5. veebruaril 1981. Siis on lehes on lausa kaks lugu: ühes räägitakse toornahkade kvaliteedist ja teine on Mõniste parkalitega tehtud usutlus. Fotodel on Kalju Luik, Elmar Kõivomägi ja Üllar Kõivomägi.

         Töörahva Elu 5. veebruar 1981

Kirjutatakse, et nahkade parkimine on muutunud nii populaarseks, et Mõniste nahaparkijad teenindavad lisaks oma rajoonile ka Põlva, Valga, Tartu, Viljandi ja Pärnu rajooni. Kolmes viimases sõidab ringi auto, mis korjab toormaterjali ja tagastab töödeldud nahad. Meister Üllar Lokk tõdeb, et tööd on kuhjaga ning järjekord ulatub veebruaris juba juulikuusse.

Samuti tänab ta parkija Kalju Luike, kes on kõik tootmiseks vajalikud puudetailidest seadmed oma kätega teinud.

Staažikaima parkija Valdur Lindenbergi poeg Vahur Lindenberg, kes lapsena tööstuses ringi lippas, teab rääkida, et seadmed olnud tõesti puidust ja Kalju tehtud. Nahkade töötlemine oli maja keldris ja esimesel korrusel, mis omakorda oli jagatud kolmele kõrguspinnale, et mahutada ära nahkade liikumine kõigis vajalikes tööprotsessides alates toornahkade vastu võtmisest ja hoidmisest, kus olid kindlad nõuded temperatuuri ja õhuniiskuse suhtes.  Töötingimused olid kehvad ja töö raske. Selle kohta saab kinnitust ka ilmunud ajaleheartikleid analüüsides.

       MF  F 78:2/n

       ERM Fk 2953:2847

Kui esimeses artiklis hõigatakse välja, et vastu võetakse kõiki kodu-, mets- ja veeloomade karusnahku, siis kuus aastat pärast alustamist kirjutatakse, et seoses madala mehhaniseeritusega ning palju füüsilist jõudu nõudva tööga ei võeta vastu lehma-, hobuse-, põdra- ja metsseanahku.

Tööd tehti askeetlikes tingimustes. Viimases ajaleheartiklis ütleb Tamula tsehhi nr 4 juhataja Valter Koemets, et projekteeritud võimsus saavutati kolm aastat tagasi, see on 30 000 rubla eest teenustöid aastas. Jaanuarikuu plaan oli näiteks 2 500 rubla ja 25. jaanuariks oli täitmine juba 3 072 rubla. Veel lisab ta: „Tänavu võetakse käsile Mõniste nahaparkla kapitaalremont. Töötajate töö- ja olmetingimused vajavad parandamist.“

Oluliselt töötingimused siiski ei paranenud. Nahatööstus suleti 1990-ndate alguses. Maja oli aastaid armetus olukorras. Ajalooline hoone, kus oli meierei ja hiljem nahaparkimistööstus, siiski päästeti. Praegu asub hoones Mõniste teeninduskeskus.

Endised parkijad Lembit Kargaja ja Kalju Raag andsid oma teadmised edasi Mõniste muuseumi töötajatele. Koos katsetati parkimist koduste vahenditega.

2012. aasta 12. juuni Uma Lehes lehes kirjeldab pikaaegne muuseumi juhataja Hele Tulviste värvikalt lambanahkade töötlemist rukkijahukördiga ja värvimist pajukooreleotisega. Hele Tulviste jutustab, et vanasti oligi kasukaid kolme värvi. Pajukoorega värvitud olid kõige tavalisemad töökasukad. Jõukamates peredes oli kasutusel valge ehk värvimata kasukas, mida hõõruti kriidiga. Valge kasukas tehti eriti pidulikeks puhkudeks, näiteks pruudile ja kirikus käimiseks. Mustad kasukad olid värvitud tammekoorega ja neid nägi harva, pigem olid need levinud rohkem Petseri kandis. Kasukas tehti vettpidavaks suitsukamaraga hõõrudes.

Kohtumiseni Mõnistes, kus väärtustame vanu töövõtteid, hoiame neid elus ning anname edasi!

Airi Rüütli

Mõniste Talurahvamuuseumi juhataja

 

 


Mõniste mõisa püsinäituse avamine

22 juuni, 2022

Olete oodatud 23.06. kell 18:00 Mõniste mõisa parki  püsinäituse avamisele

Ringkäiku juhib Mika Raudvassar. Üritus on tasuta.

Kell 20:00 jätkub jaanipidu Kuutsi Rahvamaja juures.


Mõniste mõis püsinäitusel avamisega 23. juuni kell 18:00

30 mai, 2022

Mõis oli aastasadu peamine talurahva ühiskondliku ja majandusliku elu korraldaja, eluhoiaku ja kommete, ilutunde jm kujundaja. Mõniste mõis on Mõniste Talurahvamuuseumile lähim mõis, paraku on mõisahoonete kunagised asukohad vaid aimatavad, vajavad nii osutamist kui ka lähemaid seletusi. Seetõttu avab Mõniste muuseum 23. juunil Mõniste mõisasüdame asukohas ringkäiguga sellekohase püsinäituse.

Suurel tahvlil käsitletakse peale mõisa ajaloo olulisemaid sündmusi Mehkamaa ajaloos. Väiksemad tahvlid tutvustavad mõisasüdame viit olulisemat hoonet või hoonekogumikku. Käsitletakse kuulsaimat kohalikku legendi – Mehka ja Hipe lugu, mis on ka Mehkamaale nime andnud. Avamisel juhatab ringkäiku ja vastab küsimustele tekstide koostaja Mika Raudvassar. Ringkäik kestab umbes poolteist tundi, järgneb teelaud.

Vanimad inimtegevuse jäljed Mõniste kandis pärinevad 3500–4000 aasta tagusest ajast. 1000 aastat tagasi kuulus Mõniste ala Ugandi maakonda. Siit kulges läbi kaubatee Riia ja Pihkva vahel, mis oli eestlaste kallaletungide tõttu küll väga ohtlik.

Pärast eestlaste kaotust muistses vabadusvõitluses aastail 1208–1227 jäi Mõniste kant Tartu piiskopiriigi koosseisu. See riik oli Vana-Liivimaa piiskopkondadest tugevaim, sõdides ainsa piiskopkonnana peale venelaste ka Saksa ordu vastu aastal 1396.

Esimesed kirjalikud andmed Mõniste mõisa kohta pärinevad aastast 1386, mil mõis kuulus Uexküllidele. Hiljem on mõisa kohta põnevaid teateid nii Liivi sõja kui ka Põhjasõja ajast.

Üks ümbruskonna arenenumaid mõisaid riigistati Eesti Vabariigi ajal. Vabadussõjas sai Mõniste kandist ühe Eesti sõjaajaloo tähtsaima pealetungioperatsiooni lähtepunkt, paraku sai samas sõjas vastase suurtükitules raskeid kahjustusi mõisa peahoone. Nüüdseks on hävinud kõik mõisakeskuse olulisemad hooned.

1920.–1940. aastad oli Mõniste õitseaeg, mille katkestas Nõukogude okupatsioon. Praegusel ajal oleme taas iseseisva Eesti Vabariigi uhke piiriala vastu Lätimaad. Eestlaste-lätlaste suhted on Euroopas haruldased: kuigi keeled on naabritel väga erinevad, saavad nad ometi hästi läbi.

Püsinäituse loomist rahastavad Eesti Kultuurkapital ja Võru Instituut.

Jaaniõhtu jätkub Kuutsil algusega kell 20:00.


Kaselehtedega lõngavärvimine

30 mai, 2022

18. juunil kell 10 algavas lõnga värvimise töötoas tutvustame erinevate taimedega värvitud lõnganäidiseid. Jagame teavet, millistest taimest mis toone võib saada.

Värvimise töötoa juhataja Virve Niilisk on sel kevadel värvinud lõnga juba nõgese, vereurmarohu ja kaselehtedega. Lisaks võtab ta kaasa varem tehtud värviproovid, Mõniste muuseum seab nende kõrvale oma värviproovid.

Töötoas värvime lõnga kaseleheleotisega ja kasutame erinevaid peitse, et saada kollase värvigammal varieeruvaid toone.

Võta pestud lõng ise kaasa! Hind 20 eurot osaleja kohta sisaldab ka lõunasööki ja kohvipausi.

Vajalik eelregistreerimine (airi.ryytli@wi.ee või tel 5804 6692).

Töötoa planeeritav lõpp on kell 16.


Võru keele laager kutsub

30 mai, 2022

 

4.–6. juulini Mõniste Talurahvamuuseumis toimuv laager on mõeldud lastele, kes soovivad mõista ja kõnelda võru keelt. Eelnevat keeleoskust lastelt ei eeldata. Võru keelt kõnelevad õpetajad annavad oma kõnega lastele aimduse keele rütmist ja keelekeskkonnas viibides omandavad lapsed hõlpsasti ka esimesed sõnad.

Laager on täis toredaid tegevusi looduse keskel lihtsas vanas talumuuseumis. Päevakavva mahuvad ka vahvad väljasõidud. Samuti jääb aega vabamänguks ning omavaheliseks suhtluseks.

Esimesel päeval õpime sõlmede tegemist, meisterdame savist kujusid, tutvume muuseumi hoonete ja lugudega. Õhtu möödub lõkke ääres koos Mallega muusikat kuulates ja mängides.

Teisel päeval külastame talu ja tutvume sealsete loomadega. Saab neid paitada ja soovi korral ka ratsutada. Käime Alaveski loomapargis ja õhtul maalime nähtud loomi laastule. Lõkkeõhtule tuleb üllatuskülaline.

Viimasel päeval teeme taas väikse väljasõidu ja meisterdame looduslikest materjalidest.

Laagri hind on 25 eurot ja sisaldab lisaks tegevustele toitlustust neli korda päevas ja majutust Mõniste rahvamajas.

Võru keele laagrit rahastavad Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Võru Instituut.

Lisainfo ja registreerimine telefonil 5622 8538 või meili teel mare.tamtik@wi.ee.


Suvi toob keelelaagri

27 aprill, 2022

4.–6. juulini Mõniste Talurahvamuuseumis toimuv laager on mõeldud lastele, kes soovivad õppida võru keelt. Mida huvitavat seal tehakse? Laagris on kaks toredat kasvatajat Asta ja Külli, kes räägivad lastega võru keeles. Esimesel päeval õpime sõlmede tegemist, meisterdame savist kujusid, tutvume muuseumi hoonete ja lugudega. Õhtu möödub lõkke ääres koos Mallega muusikat kuulates ja mängides.

Teisel päeval külastame talu, kus saab tuttavaks mitmesuguste loomadega. Saab neid paitada, soovi korral ka ratsutada. Tee viib veel Alaveski loomaparki ja seejärel teeme proovi loomad laastule joonistada. Õhtu veedame koos üllatuskülalisega lõkke ääres.

Kolmandal päeval külastame „Eesti kodu“ mälestuskompleksi ja meisterdame mitmesugustest materjalidest, näiteks kasetohust.

Laagri hind lapse kohta on 25 eurot ja sisaldab peale tegevuste majutust Mõniste rahvamajas ja toitlustust neli korda päevas. Laagri tegevusi rahastavad Eesti Rahvakultuuri Keskus ja Võru Instituut. Laagrisse saab registreeruda telefonil 5622 8538 või meili teel mare.tamtik@wi.ee.


Muuseumiöö Mõnistes

27 aprill, 2022

Meil kõigil on unistusi. Mõned neist suured ja mõned väiksed. Meil kõigil on soov omada rahulikku kindlat kodu, kus on hea olla. Vanasti kuulusid taluelu juurde loomad. Tänapäeval võib see olla unistus. Soovime täita sel õhtul mõnegi unistuse, pakkudes vahetut suhtlemist loomadega.

Muuseumipiletiga 1.- euro saab Mõniste Talurahvamuuseumis 21. mail patsutada koera, ratsutada hobusel, toita kanu ja lambaid ning nautida elavat muusikat ja lõkketuld. Miks mitte võtta kaasa oma piknikukorv ja  nautida erilist õhtut nii kaua, kui endal soov.

Alustame kell 18:00 ja suleme uksed viimaste külastajate lahkudes.

 


Muuseumimuusika tund Mõnistes

26 aprill, 2022

Alates maikuust on Mõnistes võimalik osa saada muuseumimuusika tunnist. Kuna Mõniste on olnud ajast aega kant, kus laulmist ja pillimängu on peetud elu loomulikuks osaks, siis jutuainest tunnis jagub. Muu hulgas saab tutvuda pillidega, mille on pannud pumpsuma kahel ajastul tegutsenud Mõniste puhkpilliorkester. Tundi viib läbi muusikaõpetaja, kes juhendab ka pilli valmistamist ja koos musitseerimist.


Puura-Juulust ja kahe ajastu trompeteist

26 aprill, 2022

Puura-Juulust ja kahe ajastu trompeteist

Mõniste oli eriti möödunud sajandil tuntud laialdase muusikaharrastuse poolest, näiteks kuulus 1930. aastate lõpul kohalikku segakoori üle 80 laulja. Laulmist ja pillimängu peeti elu loomulikuks osaks ning erandeid võeti puudena. Kõnekäänuks sai mehkamurrakuline „loll ku Puura-Juulu, kis ei mõista esiki viiulit mängi“. Viiul on ju üks tundlikumaid pille ja muusikakoolideski õpitakse seda mängima tavapärasest tunduvalt pikema aega. Seletuseks, Puura-Juulu osanud viiulit mängida küll, kuid otsustas mingi peo ajal poogna asemel kirvest kasutada ning viiuli-kirve koosluses jäänud tähtsam ja õrnem pool selgelt alla.

Segakoor tegutseb Mõnistes praegugi, puhkpilliorkester on tegutsenud kahel ajastul, Eesti Vabariigis ja Nõukogude okupatsiooni ajal, ning mõlemast on Mõniste Talurahvamuuseumis ka esemeline pärand. Püsinäitusel on väljas Tšehhi päritolu puhkpillid. Üks klahvidega trompet lisandus kogusse aga alles 8. aprillil.

Orkester sai alguse aastal 1926. aastal. Tollases Tšehhoslovakkias Brno tehnilises kõrgkoolis õppis tookord mees nimega Eduard Kõomägi. Tema nimele saatis Sõõru talu peremees Johannes Kirschenberg 15. märtsil 8300 Tšehhoslovakkia krooni väärtuses (vastas paar aastat hiljem kehtima hakanud 946,20 Eesti kroonile) pangatšeki. Raha olid annetanud kohalik kool, vallavalitsus, tuletõrjeüksus ja ka talumehed, viimaste hulgast paistsid suurema summaga silma Kasuk, Orro ja Ruven.

Tšehhimaalt pandi Eesti poole teele kokku 14 pilli ja juba samal aastal algasid proovid – esialgu kaks, siis kord nädalas, tavaliselt pühapäeviti mängijate kodudes. Esimene orkestrijuht Johannes Kirschenberg (hiljem Juhan Kirsimäe) andis 1928. aastal ameti üle Valter Sillale ja viimane omakorda 1938. aastal Johannes Lepale. Peamine tegevus oli mängimine pidudel tantsu saateks, kontserte anti vähe. Orkestri tegevus hääbus Nõukogude okupatsiooni aegu aastatel 1940.–1941.

1964. aastal loodi orkestri teine koosseis, kuhu kuulus ka seitse Eesti Vabariigi aegse koosseisu mängijat (Richard Lindpere, Hugo Kirsimäe, Adalbert Paas, Hugo Hanimägi, Elmar Pihu, Elmar Aare ja Hugo Hirjel). Teine koosseis alustas 16 mängijaga, orkester tegutses 1976. aasta lõpuni. Kokku käis orkestrist läbi 43 mängijat. Proovid toimusid kord nädalas ja osa võeti kõigist tollase Võru rajooni laulupidudest ning mõistagi kohaliku kultuurimaja, sovhoosi ja kooli korraldatud ettevõtmistest. Suurimaks saavutuseks oli ilmselt osavõtt 1969. aasta üldlaulupeost.

Orkester hääbus vanemate mängijate halveneva tervise ja nooremate ärakolimise tõttu. 1977. aastal lahkus Mõnistest ka Alfons Visla, kes oli juhatanud orkestrit kogu teise koosseisu tegevusaja alates 1964. aastast.

Värskelt Mõniste Talurahvamuuseumi jõudnud trompetil mängis aastaid Ernst Sepmann. Toodetud on see Peterburis, tollases Leningradis aastal 1963. Trompeti laieneval osal on tehasemärk – noodivõti pärja kohal, selle all poolkaares venekeelne tekst „Ленинград“ ning selle all omakorda seeriamärk No 124041/1963г. Pillid soetati Mõniste sovhoosi ametiühingu raha eest 1964. aasta sügisel orkestrikomplektina küll tunduvalt lähemalt – Valga kultuurikauplusest.

Mõniste puhkpilliorkestri esimese kooseisu pille on võimalik näha Mõniste muuseumi püsiväljapanekus, kirjeldatud trompetit aga muuseumimuusika tunnis.

Mika Raudvassar

 

 

 

Puhkpilliorkestri I ja II  koosseis

 



Värsked postitused

Broneeri külastus

    Vaata ka

    Vana-Võromaa muuseumid
    Võru Instituudi uudiskiri banner
    Vana Võrumaa muuseumid