Muuseumikaart on Eesti muuseumide digitaalne ühispilet, millega saad aasta jooksul külastada rohkem kui 100 muuseumi, galeriid ja elamuskeskust üle Eesti. Kaart maksab 65 €.
Vaata ka
Muuseumitund Sügise seitse nägu tõi muuseumisse molbertid ja värvid
5 oktoober, 2021
Selleks, et väikestel kunstnikel oleks mida maalida, käsime kõigepealt metsarajal otsimas sügise märke ja vaatlemas värve. Sügise juurde kuuluvad saadused metsast, aiast, põllult. Mängisime sügislaata, kus sai vahetada erinevaid saadusi. Osavuse ja kiiruse sai proovile panna õunte ja peetide korjamise võislusel.
Nähtu ja kogetu sai tunni lõpus paberile, abiks molbert nagu päris kunstnikel ja akrüülvärvid. Vikerkaar võtmesõnaks, kordasime värviringi abil enne maalima hakkamist põhivärvidest sekundaarvärvide segamist.
https://www.facebook.com/monistemuuseum
Tammepuised mälestuspingid Mõniste muuseumis
27 september, 2021
Alfred Lepa mälestuspink
Mälestuspink Pauline Kenk ‘le
Pingid on tammepuust voolinud puukujur Andres Rattasepp
Rehetare kutsub taas üle läve astuma
27 september, 2021
Rehetare põrand enne
Rehetoa põrand enne uuendamist
Rehetoa põrand pärast uuendamist
Uuenduskuuri läbinud põrandad
Kaks Mõniste muuseumi endist juhti saavad nimelise mälestuspingi
31 august, 2021
Mõniste muuseumi asutaja ja esimene juhataja oli Alfred Lepp (aastatel 1948–1963).
Ta sündis 19. jaanuaril 1900 Saru külas Alanurme talus ning õppis Saru Jaanimäe algkoolis, Hargla köstrikoolis, Võrus poeglaste gümnaasiumis, Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli teoloogia-filosoofiaosakonnas. Alfred Lepp ordineeriti kirikuõpetajaks 1932. aastal. Kirikuõpetajana töötas ta Rõuge Maarja koguduses ja Tallinna Pauluse koguduses kuni 1935. aastani. Aastatel 1935–1940 tegeles ta Tartus kristliku hingehoiuga ja tervislike eluviiside õpetamisega. Lepp oli ise veendunud taimetoitlane ning koostas ka taimetoitude valmistamise ja serveerimise õpiku.
Alfred Lepa ilmalik eluperiood algas 1944. aastal, kui ta pöördus tagasi oma kodutallu Sarus. Kodukohta naasnud, kasutas ta oma suurepärast organiseerimis- ja lauluoskust näidendite lavastamiseks („Lõbus talupoeg“, „Rohelisel aasal“).
1944. aastal valiti Alfred Lepp Mõniste rahvamaja juhatajaks. Enne sõda oli valminud uus rahvamaja ja kohalikul rahval olid juba varasemast pikad kooskäimise traditsioonid. Hea organiseerimistöö tõstis Mõniste rahvamaja 1948. aastal parimaks maakultuuriasutuseks Eesti NSVs. Kõrge autasu vastuvõtult kodu poole sõites tekkiski Lepal idee rajada rahvamaja juurde muuseum. Algas esemete kogumine.
15 aasta jooksul koguti muuseumi 2850 eset. Kui rahvamaja teisel korrusel asunud muuseumituba jäi eksponaatide mahutamiseks kitsaks, sai muuseumi uueks koduks 1955. aastal endine tarvitajate ühisuse külakaupluse hoone. Seegi hoone jäi peagi kitsaks ja Alfred Lepp alustas kaupluse õueosale 19. sajandi teise poole popsitalu väljaehitamist. Hoonete kompleksi kuulusid rehielamu, saun, ait ja püstkoda. Eeskujuks oli naaberkrundil asunud Ala talu hoonestik, mis oli selleks ajaks juba hävinud.
Alfred Lepp oli suurepärane rahva innustaja ja organiseerija. Paari aastaga leidis ta lähikonnast sobivad hooned, pidas läbirääkimisi nende omanikega, korraldas külarahva abiga hoonete kohaletoomise ja kokkupaneku. Lõpuks sisustas ta hooned 19. sajandi taluesemetega ja meisterdas rehielamusse Mõniste põliselanike Hipõ ja Mehka kuju.
Muuseumi kuulsus kasvas üle maakonna piiride: aastas külastas muuseumi 3000–4000 huvilist. 1957. aastal sai isetegevuslikust muuseumist riiklik muuseum ja selle esimeseks juhatajaks kinnitati mõistagi Alfred Lepp, kes oli selles ametis kuni oma vanaduspensionile minekuni 1963. aastal.
1963.- 1966. aastani töötas muuseumis vanemteadurina Mare Aun ja 1966-1969. töötas vanemteadurina Helju Kallus, kes Alfred Lepa kogutu arvele võtsid ja fondipäevikusse registreerisid. Alfred Lepp oli küll innukas koguja kuid paberimajandus ei olnud tema tugev külg.
1969.–1988. aastani juhatas Mõniste muuseumi Pauline Kenk.
Pauline Kenk (Trummal) sündis 23. augustil 1933 Pihkva kubermangus Kulovo külas, kuhu tema vanavanemad olid välja rännanud Rõuge kihelkonnast. Kodus räägiti ja õpetati eesti keelt, kuid kooliteed alustas Pauline kohalikus venekeelses koolis. II maailmasõja keerises rändas pere ühest kohast teise, kuni 1943. aastal jõuti Eestisse – Mõnistesse. Pauline alustas kooliteed uuesti Saru 7-klassilises koolis, kus ta väga heade tulemustega kevadeks esimesest klassist kolmandasse klassi üle viidi. Järgnesid õpingud Valga arve-plaanimajanduse tehnikumis ja Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonnas, mille ta lõpetas geograafina.
Pauline alustas tööd bioloogia- ja geograafiaõpetajana Jõgevamaal. 1961. aastal ta abiellus ja 1968. aastal kolis pere Võrru. Esialgu töötas Pauline Kenk Punase Risti Võru rajoonikomitees, aga alates 1969. aastast Mõniste muuseumis.
Paula Kenk jätkas alustatud tööd äärmise põhjalikkusega kirjeldas ta kõiki kogutud esemeid ja kogus juurde veel üle 2000 eseme. Tema kalligraafilise käekirjaga on täidetud kümned inventariraamatud, kus iga mõõdetud millimeeter, iga kirjapandud sõna on 100% täpne. Oma vaiksel ja rahulikul moel juhendas ta ekskursioone ja õpetas koolilapsi ajalugu armastama. Tema tegi ühest esemekogust lõpuks kõikidele nõuetele vastava muuseumi. Tema põhjalikku tööd on hinnatud paljude tänu- ja aukirjadega, 1988. aastal ka toona muuseumitöötajatele antava kõige kõrgema autasu – ENSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga.
1988.–2021. aastani juhatas Mõniste muuseumi Hele Tulviste.
Tänuks ja meenutuseks on Mõniste Talurahvamuuseum koostöös Võru Instituudi ja Rõuge valla juhtidega otsustanud paigutada sel sügisel muuseumi Alfred Lepa nimelise ja Pauline Kengi nimelise mälestuspingi. Tänud Mehkamaa Pärandihoidmise Seltsile, kes projekti kirjutas ja Eesti Kultuurkapitalile kes projekti toetas. Nimeliste mälestuspinkide avamine toimub 11. septembril algusega kell 16.00 Mõniste Talurahvamuuseumis.
Teksti on koostanud Hele Tulviste
Mälestuspinkide paigaldamist toetas Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital. Avamist toetasid Rõuge Vallavalitsus ja Mehkamaa Pärandihoimise Selts.
Mõnistes näeb vanimat põllutööriista
28 juuli, 2021
Sirp (võru keeles tsirp) peaks olema kõige vanem põllutööriist ja üks vanemaid tööriistu üldse.
Mesopotaamias on leitud algelisi sirpe, millel võib vanust olla isegi kuni 20 000 aastat.
Sirp on levinud põllutööriist üle kogu maailma, kuid selle suurused ja kujud paikkonniti varieeruvad.
Eestist on 17. sajandist teada, et suuremate põldude omanikud kutsusid viljalõikusele suurel hulgal naabreid appi, et vili ühe päevaga lõigatud saaks. Vilunud lõikajatele lisaks olnud väljal noorikud vihke sidumas ning mehed hakke tegemas ja vilja koju vedamas.
Viljalõikajad töötanud kodust kaasa toodud sirpidega kõrvuti reas igaüks oma lõikusjaol.
Talgulistele anti söögiks kuivatatud kala, leiba, putru, joogiks olnud kali. Pärast töö lõppu mindud pillimehe juhtimisel kirikumõisa tantsima.
Põimukuu keskne tähtpäev on rukkimaarjapäev
28 juuli, 2021
Eesti rahvakalendris poolitab rukkimaarjapäev rukkikülviaja, kusjuures rukkimaarjapäeval endal ei olnud külvamine soovitatav. Mitmel pool on sel päeval peetud just külviga vahet. Rukis peaks aga selleks ajaks tavapäraselt ära lõigatud olema isegi põhja pool.
See on aeg, mil on austatud esivanemaid, peetud laatu ja kirmaseid. Kui küpsetada suureks rukkiema päevaks leiba, võtta pätsike või esimene viil, määrida sellele mett või värsket võid ja viia see oma pühapaika, siis maksab soovida, et viljast ja leivast puudu ei tuleks.
Rukkimaarjapäeval kaeti laud ka saunas, et esivanemate lahkunud hinged tuleksid koju ja saaksid seal süüa, juua ja rõõmutseda.
– Rukkimaarjapäeval võid õuna hakata sööma, siis saavad õunad valmis. (Kanepi)
– Rukkimaarjapäeval pidi hein tehtud olema ja rukis leigatud. Ega siis kõik ei jõudnud, aga igaüks püüdis küll. (Iisaku)
– Rukkimaarjapäevaks tuleb ära korjata ravimtaimed, sest pärast ei ole neil enam tervistavat toimet.
Muuseumi rehetare saab uue savipõranda
28 juuni, 2021
Muuseumi külastajad näevad tänavu suvel, kuidas tehakse savipõrandat. Muuseumi rehetare vana põrand on juba 30 aastat vana ja üsna auklikus kulunud. Sellel suvel teeb meistrimees tarele uue põranda. Kel huvi, saab tööde käigule pilgu peale heita.
Tavapäraselt ei tehtud põrandat ainult savist, vaid sellele lisati näiteks linaluud ja muudki. Mida täpsemalt, seda näeb juba muuseumis. Jälgi infot muuseumi kodulehelt või Facebookist!
Mõniste Talurahvamuuseumi rehielamu 2016. a.
Autor: Janek Joab
Rehetare põrand, mida hakatakse uueks tegema.
Mõniste muuseumi rehielamu 1961
MF _ F 30:5
Mõniste muuseumi rehielamu ekspositsioonis 1959-1963
MF _ F 25:21
On põhjust meenutada Mõniste mõisat
28 juuni, 2021
Mõis kui feodaalühiskonna majapidamistüüp on Eesti aladel olnud valitsev juba XIII sajandist. Mõisate tekkele eelnes maavalduste läänistamine. Lõuna-Eesti ehk Liivimaa kaguosa kuulus Rooma paavsti vasallile. Liivimaal jagas Tartu piiskopkonna vasall Uexküll oma läänist all-lääne oma sugulastele. Tekkis Uexküllide vasallisuguvõsa. Vasallilään oli XIII sajandil pärandatav isalt pojale.
Vanimad kirjalikud teated Mõniste (Menzen) kohta pärinevad 1386. aastast Uexküllide suguvõsa pärandi jagamise dokumentidest. Nendes on nimetatud Menzeni (Mõniste) ja selle valduste omanikuks Henneke von Uexkülli. Selle suguvõsa valitsemise all olid Menzen (Mõniste), Mustametzze (Kuutsi), Ahillo (Ahelo), Cally (Kalli) kuni 1764. aastani, mil need panditi Carl Reinhold von Koskullile, kes omakorda pantis mõisad 1826. aastal Berncard von Wulfile.
1837.–1918. aastani kuulusid Saru ja Mõniste mõis Wulfide suguvõsale.
Vana lossi ehitasid tõenäoliselt Uexküllid. Hoone peasissekäik ja sissesõit olid sellel ajal lääne ehk siis praeguse Kuutsi tee poole. Kogu mõisa õu oli ümbritsetud hoonete ja kiviaiaga. Põhjasõja lahingute kirjeldamisel on mainitud Mõniste mõisakindluse vallutamist.
Uue häärberi (rahvapärane nimetus) ehitamist alustasid Wulfid pärast 1837. aastat.
See oli roheliseks värvitud lameda plekk-katusega kivihoone. Hoonel oli kolm korrust. Keldrikorruse lagi oli ligikaudu meeter üle maapinna ja ruumid said valgust madalatest akendest. Hoones oli umbes 80 tuba.
Mõisa aladel paiknes 24 ehitist, näiteks valvurimaja, valitsejamaja, sepikoda, koeratall, hobusetallid, juustukeldrid, kõrts jne.
Eraldi mainimist väärivad triiphoone ja loomulikult kaunis 14,6 ha suurune mõisapark. Triiphoones kasvatati muude köögiviljade kõrval suurtes puutünnides viinamarju, mis talveks triiphoone köetavasse ossa tõsteti.
Peahoone ees asetses lamedal kõrgendikul avar piklik väljak, mida liigendasid üksikud lehtpuud. Peahoone fassaad oli seega väljakule avatud. Peahoone tagaküljelt avanes vaade järvele. Järve kaldad olid palistatud kõrghaljastusega, mis järve taga läks üle looduslähedaseks parkmetsaks. Haruldasematest liikidest kasvasid pargis harilik kikkapuu, mandžuuria pähklipuu, seedermänd, hobukastan, roheline ebatsuuga, põõsastest enelas, sirel, kontpuu, läätspuu.
Mõisakeskusest umbes pool kilomeetrit Kuutsi poole asub Wulfide suguvõsa kalmistu. See on olnud kasutusel juba väga vanast ajast, sajandi alguses oli seal 40 tähistatud hauaplatsi ja hauakambrit. Enne I maailmasõda hauakambrid rüüstamise kartuses suleti.
Praeguseks on kohati alles kiviaed ja 1936. aastal Tallinnas Ed. Jügensi töökojas valminud ausammas, millel on saksakeelne tekst „RUHESTÄTTE DERER von WULF-MENZEN“.
Põnevaid ja kaasakiskuvaid kirjeldusi Mõniste mõisa ja tema elanike kohta leiab siitkandist pärinenud kirjaniku Rein Põdra romaanidest „Liesel“, „Jahedad varjud“.
Kaunis Mõniste mõis hävitati kodusõja päevil.
Algallikate põhjal koostanud
Asta Pazuhanitš
Nutikuse näide – karuäke
26 aprill, 2021
Muuseumi põllutööriistade kogus on hoiul tööriistu, mida praegusel ajal naljalt enam kusagil ei näe. Põlde haritakse ju võimsate traktoritega, hobusega põlluharimist näeb vaid taludes, kus tööhobust peetakse.
Üks põlluharimisriistu on olnud karuäke, mida Mõniste kandi keelepruugis on kutsutud ossägli või puuäkl. Karuäket kasutati 19. sajandi teisel poolel alemaade ehk sõõrumaade harimiseks, milleks ta oma pikkade painduvate piide tõttu hästi sobis. Mõniste kandis oli selline äke kasutusel veel 20. sajandi esimesel veerandil, peamiselt kartulite äestamisel.
Kõnealune äke annetati muuseumile 1956. aastal. See ja teisedki põllutööriistad ootavad uudistajaid suvehooajal ehk alates 3. maist iga päev kella 10–17.
Metsanädala linnulaulukontsert
26 aprill, 2021
Metsanädala muuseumitunnis läheme lähedal asuvasse metsa, et kuulata, kuidas linnud laulavad nagu üks suur orkester. Igal linnuliigil on omamoodi sulestik, mõnel linnul pikk saba, mõnel hoopis tutt peas. Vaatame, kas tunneme mõne linnu ära ka. Teeme juttu lindude elust kevadisel pesitsusajal.
Mets on nagu korrusmaja: ülemisel korrusel on suured puud, keskmisel korrusel põõsad ja alumisel korrusel samblad ning samblikud. Õpime metsaelustikku märkama. Vaatame, kuhu astume, kes jääb jala ette: kas see on metsmaasikas, jänesekapsas või hoopis miski muu.
Vaatleme kadaka elu hõredas männimetsas, külastame kuklaste kuningriiki. Muuseumi püstkoja juurde on kuklased ehk metsasipelgad omale pesa ehitanud. Kuklaste pesa asub sama palju maa all, kui seda on näha maa peal. Retke käigus selgub, kuidas on kuklased oma elu korraldanud ja miks on nad saanud metsasanitari hüüdnime.
Metsaretk toimub hommikupoolsel ajal ja kestab koos muuseumi külastusega 3 tundi. Muuseumitunni pikkust saab kohandada vastavalt grupi eripärale (arvestame osalejate vanusega, saame lisada teemasid jms).
* Pääse 4 eurot (soovi korral saab kokku leppida lõunasöögi hinnaga 4 eurot).
* Pääsme hinnas on õppeprogramm ja õppematerjalid.
* 10 õpilasega grupi ühele saatjale on muuseumitund tasuta.
* Tegevused toimuvad õues, palume seda arvestada riietuse valikul.
* Vajalik eelregistreerimine: www.monistemuuseum.ee või tel 789 0622, 5622 7650.