Vaata ka
Liiprisaag ja kitsarööpmeline raudtee
27 jaanuar, 2022
Talupoja aastaringis olid veebruaris päevakorral metsatööd. Näiteks tuli talumehel teha mõisa heaks üks süld puid.
19. sajandil, kui rajati kitsarööpmelisi raudteid, oli nende jaoks vaja liipreid. Liiprid tehti puidust. 1 km peale kulus umbes 1500 liiprit, mida tuli iga 15 aasta tagant uuendada. Siinkohal tasub meelde tuletada vanarahva tarkust, et veebruaris vana kuu ajal ehk „kõval ajal“, mil langetatud puud ei mädane.
Algselt lõigati liipreid käsitsi. Kui juhtus, et mõni mees lõikamisel liipri ära rikkus, tuli see tal kinni maksta ja töötasu ta selle eest ka ei saanud.
Mõniste Talurahvamuuseumi ekspositsioonis saabki näha liiprisaage. See on valmistatud teraslehest, käepidemed puuduvad. Saehambad on kuni 2,5 cm pikad, saehammaste otste juures on teravad ettepoole kõverad küüned. Saag on ostetud kodanliku Eesti algusaastatel. Tööriist kuulus Aleksander Malmile. Muuseumi jõudis saag 1970. aastal.
Liipri- ehk lauasaagi kasutati puu pikisaagimiseks. Saagimisel asetati palk pukkidele. Üks saagija oli üleval ja teine all. Saagimine toimus palgile lastud tahmanööri jälje järgi. Lauasaed olid kasutusel XIX sajandi 70. aastatest kuni I maailmasõjani, hiljem kasutati neid vähem.
Mõniste Talurahvamuuseumist vaid paar kilomeetrit eemal kulgeb kunagine 211 km pikkune kitsarööpmeline raudtee Valga/Valka–Ape. Enamik vanast raudteetammist on tänapäeval kasutusele võetud matkarajana „Rohelised rööpad“, kus saab teha nii pikemaid kui lühemaid retki jalgsi, ratta ja autoga. Sellel raudteel on võimalik sõita ka kitsarööpmelise rongiga ja raudtee-jalgrattaga, seda küll vaid Läti-poolses osas. Rongiga saab liikuda marsruudil Aluksne-Gulbene ja raudtee-jalgrattaga alustada retke Valka vana raudteejaama juurest. Rohkem infot raudtee ajaloo kohta saab muuseumist ja selle juures olevalt infotahvlilt.
Kitsarööpmelise raudtee rong sõitmas üle raudteesilla Mustjõel Mõnistes.
Foto: Mõniste Talurahvamuuseumi fotokogu MF _ F 104:3.
MF _ 192:1 Aj 26:1
Mõniste Talurahvamuuseumisse küünlaid valmistama ja vastlapäeva tähistama!
20 jaanuar, 2022
Eesti rahvakalendri järgi on küünlapäev talvepoolituspüha, mil murdub talve selgroog. Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Sel päeval keedeti rituaalseid toite, ennustati ilma ja valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad eriti heledalt. Seetõttu valmistame ka meie koos lastega 1.–11. veebruaril küünlaid, kasutades ära jõuludest üle jäänud küünlajäägid. Tutvustame küünlapäeva kombestikku ja räägime küünaldega seonduvast.
Vastlapäev, lihaheide, ka pudrupäev on üks populaarsemaid rahvakalendri tähtpäevi, mida tänapäeval tähistatakse eelkõige vastlakuklite söömise ja võimaluse korral ka liulaskmisega. Kui ilmataat lubab, siis laseme ka meie 15–22. veebruaril liugu. Selle kõrval tutvustame vastlapäeva kombeid ja meisterdame vastlavurri. Ettetellimisel pakume ka vastlatoitu.
Lisaks on muuseumis avatud teised haridusprogrammid. Mõnes neist on parem osaleda soojal ajal. Ent ka praegusesse aastaaega sobib hästi taluelu programm, kus räägime talupere igapäevatoimetustest. Veebruaris keskendume just talvistele töödele, proovides need ka ise järele. Tutvustame tsaariaegset talukompleksi, kuhu kuuluvad rehetare, suitsusaun, ait. Osalejatel tuleks riietuda vastavalt ilmale.
Kui eelistate elamusi siseruumis, sobib selleks hästi vana aja kaupluse programm. See muuseumitund toimub 1928. aastal kaupluseks ehitatud majas, kus praegugi on ajastutruult renoveeritud kauplus ja kaupmehe elutuba. Osalejad saavad teada, kuidas kaubad vanasti liikusid, mida poes müüdi ning kuidas ostude eest tasuti. Õpime kaalumist, pakkimist ja arvelauaga arvestamist – kõike seda oli poemüüjal omal ajal tarvis. Nagu ka programmis osalejal. Ikka selleks, et valmistada ise maitsev suutäis.
Kõigi sel õppeaastal Mõniste Talurahvamuuseumis toimuvate haridusprogrammidega saab tutvuda kodulehel https://monistemuuseum.ee/haridusprogrammid/
Vana-Võromaa nelja muuseumi haridusprogrammid leiab kodulehelt wi.ee/et/muuseumid/elamusope-muuseumis
Uiskudest uisutamiseni
30 detsember, 2021
Arvatakse, et uisutamisel kui jää peal liikumise viisil võib olla vanust juba ligi 5000 aastat. Vanimad teadaolevad uisud on valmistatud põdra, hobuse või veise säärekontidest. Need kinnitati jalanõude külge nahast rihmadega. Selliseid uiske on leitud Rootsist.
Põhjamaades – Soomes, Rootsis, Norras –, kus talveaeg kestis kaua, oli eluliselt vajalik jääväljadel liikuda. Libedal jääl jalgsi astumine oli aeglane, luu-uiskudel liikudes saadi kiiruseks umbes 5 km tunnis. See on sama mis maismaal kõnnikiirus. Luust uiskude põhi oli lame, polnud võimalik ennast uisuservaga edasi lükata. Hoo saamiseks kasutati teravaotsalist keppi, millega lükati ennast edasi jalgade vahelt.
Ka Eesti rannikuala elanikud kasutasid luu-uiske jääl liikumiseks. Veel 20 sajandi alguses on Hiiumaa ja Loode-Eesti lapsed uisutanud luu-uiskudel.
Ferdinand Leinbocki korjandusest on üles tähendatud uiskude valmistamise õpetus: „Tapetud hobuse säär maetakse maasse ja võetakse välja umbes ühe aasta pärast, kui liha on ümbert ära mädanenud. Siis käiatakse alumine külg siledaks, puuritakse augud läbi, aetakse aukudesse nöörid ja ongi valmis.“ (ERM A 333:2)
ERM A 333:2 Luu-uisud Suur-Pakrilt
Seejärel toimus uiskude ehituses areng: sääreluu kinnitati puuklotsi külge. Sellistel uiskudel uisutasid ülikud Henri II valitsemisajal 12. sajandil. Uisutamine muutus siis praktilisest tegevusest rikaste meelelahutuseks.
- sajandi keskel vahetati Hollandis luust uisupõhi metallist tera vastu. Nüüd oli võimalik ennast uisutera küljega edasi lükata. Kasvas uisutamiskiirus, ilma kepita oli palju mugavam, aga ka ilusam uisutada. Uisutera esiots muudeti ka algul kumeraks, et see jäässe ei takerduks. Varsti sepistati tera esiots aga kaunikujuliseks kaareks.
Uisutajad 15. sajandi Londonis.
18.–19. sajandil sai uisutamine populaarseks paljudes maades: Inglismaal, Saksamaal, Venemaal, esialgu meelelahutusliku tegevusena, kuid hiljem ka võistlusspordina.
Uisud 18. sajandist.
- aastal patenteeris Emma William Buchall Philadelphias esimesed terasuisud.
1879. aastal patenteeris firma Barney & Berry’s aga seadme, millega on võimalik metalluisk jalanõu külge kinnitada.
Uiskude arenguga samal ajal arenes ka vaatemänguline uisutamine, esialgu paaridena uisutamisena, siis juba uiskudel tantsimisena. 1870. aastal lisandus uisutamisele muusika ja tulid kasutusele piruetid ja hüpped. Oligi pandud alus iluuisutamisele.
Woolson Spice Co õnnitluskaart 19. sajandist
Eestisse jõudis metalluiskudel uisutamine mõisate kaudu, nii nagu mujalgi Euroopas – peenema seltskonna ajaviitetegevusena. Siiski ei jäänud uisutamine ainult rannarahva liikumisviisiks ja mõisapreilide ajaviiteharrastuseks. Nii nagu jäljendati kõike mõisas kasutatavat, valmistasid ka talulapsed endile ise uisud.
MF 1109:1 E335:1 Mõniste Talurahvamuuseum
Teraks sobib vana, katkise vikati selgroog, mis kinnitatakse puust tallaklotsi sisse. Klotsi ja raua vahele jäetakse kolm ava nööridele. Pastlad puuklotsidele, nöörid klotsi alt läbi, ümber jala sõlme ja uisud on sõiduks valmis. Jälle teised ajavad all Konnasilma libeda jää peal uiskudega, mida nad ise plekitükist ja puupakust teinud. Paraku peavad aga uisud ja kelgud nii mõndagi kurja kannatama. Kui suka-, kingatallad läbi leitakse ja uisud, kelgud kätte saadakse, siis rändavad nad lihtsalt tulesse, sest emad ei mõista siin paraku sugugi nalja. Ja kui koolis käsk või peatükk välja ei tule, on jälle vaene kelk ja uisk süüdlased. Mõnikord on liulaskjad mõne seltsilise vastu ülekohtused olnud ja need on koolmeistrile ära kaevanud, et Kukulinna poisid «muudku aga liugu lasevad». Sellestki hädaohust löövad kelgud ja uisud ikka läbi ja on ikka jälle käepärast, kui neid ka kümme korda ära võetakse. J. Liiv “Vari” 1894.
***
20. sajandi alguses, 1920.–1940. aastatel, osteti rikkamate talude lastele poeuisud. Uisukomplektis olid saapakanna alla kinnitatavad raudplaadid ja spetsiaalne võti küljeklambrite kinnikeeramiseks. Uisud kinnitati saabaste külge. Uisutamissaapa kontsa alla kruviti rauast plaat, millel piklik auk. Saabas asetati esialgu risti uisuga, et plaadi auk sobiks tihvti kujuga, siis keerati saabas otse ja tihvti otsad kinnitusid plaadi alla. Saapa küljed kinnitati kahelt poolt klambritega.
***
Urmas Tulviste mälestused 1960.–1970. aastatest: Mul olid just sellised uisud. Saapakontsa alla kinnitatavad plaadid olid juba jumal teab millal ära kadunud ja uisutihvtide jaoks uuristasin saapakontsade sisse augud. Vasaku uisu küljeklambri vint oli ka ära kulunud ja alatihti pääses uisk jalast. Lõpuks uisutasin ainult ühe uisuga, niikaua kuni isa saabaste lõhkumise pärast mõlemad uisud ära võttis ja enam ma neid ei näinud. Nii jäigi minu uisutamisoskus õige kesiseks, kõik teised Vastse-Roosa poisid aga oskasid uisutada.
***
Hele Tulviste meenutab: Uisutamiseks sobis iga vähegi tasasem jääväli ja pärast tundide lõppu sõideti võidu või mängiti kilukarbiga hokit niikaua, kuni toikaga enam karbile pihta ei näinud lüüa. Undruse veskijärve jää oli tihti krobeline ja kühmuline, aga igal talvel rammisid poisid jää sisse palgi ja ehitasid sellele karusselli. Karussell oli mõeldud küll rohkem kelgu ringiajamiseks ja tüdrukud enamasti sellega leppisidki, aga poistele oli ikka vaja rohkem põnevust. Uiskudega poiss võttis karusselli lati pikemast otsast kinni ja teine ajas hoo sisse. Parajal hetkel oli siis vaja latist lahti lasta ja poiss lendas kui lingukivi minema. Selle paraja hetke tabamine oli aga väga peen kunst. Enamasti lõppes sõit raginal pilliroopõõsastes, aga hea õnne korral võis peaaegu järve teise otsa sõita. Halva õnne korral lõppes sõit Jaanimäe-aluses allikas. Koju jõudes oli vettinud kasukas kivikõvaks külmunud, nii et poiss pidi selle seest nagu uss kesta seest välja vingerdama. Kasukas seisis köögipõrandal püsti kui kummitus. Aga ega selle väikese vahejuhtumi pärast sõit sõitmata jäänud: järgmisel päeval olid poisid uuesti jääl. Allikas oli karussellist päris kaugel, nii et sinna suunda sihtida oli ka paras kunsttükk, mis igal aastal ei õnnestunud. Kalda lähedal ulatusid jalad põhja ja suurt õnnetust sellest kunagi ei tulnud.
***
Tänapäeval valmistatakse uiske nii meelelahutuseks kui spordiks, nii lastele kui ka suurtele. Hokiuisud on kõrgema kannatagusega, iluuisud kõrge saapasäärega, mis toetab hüppeliigest. Sakid uisuninas aitavad sõitu alustada, pidurdada, hüpata ja pöörelda, kiiruisud on ehitatud suure kiiruse saavutamiseks.
Leia ainult endale sobilik ja jääle!
Tekst: Hele Tulviste
Perepäev Mõniste päkapikumaal 18. detsembril
25 november, 2021
Perepäevale tulijaid ootavad põnevad tegevused nii õues kui ka eri majades. Madalas rehetares tõstame ukse taha Tahma-Toomase, et külla saaks tulla jõulusokk. Tagurpidi kasukas vanaga kohtumiseks liigume peamajja – esimese Eesti Vabariigi aega. Järgnevad nõukogudeaegne nääripüha ning tänapäevale omased jõulud koos jõuluvanaga, kes toob lastele õues lõkke ääres ka kommipaki. Kehakinnituseks sööme piparkooke ja joome teed. Iga laps saab meisterdada endale looduslikest vahenditest meene. Toimetusi jagub kokku kolmeks tunniks.
Juhendatud grupitegevused algavad kell 11:00 ja 14:00
Lisaks ootab külastajaid tore õuenäitus „Mõniste päkapikumaa 25“, mis annab ülevaate veerandsajandist päkapikumaal. Huvilistel on võimalik heita pilk seni toimunule fotode ja kostüümide abil.
Perepilet 30 eurot. Palume võimaluse korral oma tulekust ette teada anda tel 5804 6692 või airi.ryytli@wi.ee. Toreda kohtumiseni!
Jõulude ootuse aeg Mõnistes
25 november, 2021
Jõulukuul on kõigil võimalus pidada oma jõulupidu värskes õhus või teha lihtsalt tore väljasõit Mõniste Talurahvamuuseumi.
Vaatame, kuidas jõulud on ajas muutunud. Kogeme, kuidas meie esivanemad rohkem kui sada aastat tagasi madalas rehetares jõule koos jõulusokuga pühitsesid. Astudes mööda ajajoont edasi, jõuame Eesti riigi algusaastate jõuluõhtusse, kui peredes liikus tagurpidi kasukaga jõuluvana. Jätkame rännakut läbi Nõukogude aja, mil laste juures käis näärivana, kuni jõuame tänapäeva. Meile tuttav jõuluvana toob mööda ajateed rännanud lastele kommipaki.
Õues saab nautida lõkketuld koos piparkookide ja teega ning looduslikest vahenditest meisterdada. Võimalikud ka lisakokkulepped. Hind 10 eurot laps/täiskasvanu, saatvad õpetajad tasuta. Aega võiks varuda vähemalt kolm tundi. Kuna tegevused toimuvad peamiselt õues, tuleks riietuda ilmastikule kohaselt.
Info ja registreerimine: Airi.Ryytli@wi.ee või tel 5804 6692.
Mõniste Päkapikumaa 25!
20 november, 2021
See pildivalik on väike osa õuenäitusest “Mõniste Päkapikumaa 25”, mis annab ülevaate veerandsada aastat toimunud päkapikumaast, kus igal aastal oli uus teema. Näitust on võimalik külastada kogu detsembri kuu ning jooksvalt täiendame seda vastavalt laekuvatele fotodele https://monistemuuseum.ee/uleskutse/
Peredele mõeldes oleme avatud 18. detsembril, mil ootame teid kell 11.00 ja 14.00 algavatele tegevustele https://www.facebook.com/events/2012303528930000
Jõuluprogrammi pakume lasteaia- ja kooligruppidele https://monistemuuseum.ee/haridusprogrammid/jouluprogramm/
https://www.facebook.com/events/175886644681255
Kaunist jõuluootust!:)
Üleskutse konkursile Mõniste Päkapikumaa 25!
20 oktoober, 2021
Kutsume kõiki, kes on külastanud aastate jooksul Mõniste Päkapikumaad, saatma meile oma meenutusi ja pilte külastustest. Soovime 25 juubeliaasta täitumise puhul teha fotode ja lugude näitust läbi veerandsaja.
Saatmiseks võib kasutada meiliaadressi airi.ryytli@wi.ee, tulla ise kohale Mõniste Talurahvamuuseumisse või postitada muuseumi Facebooki lehele.
Palume juurde lisada, kui te ei soovi loo või foto avalikustamist ja saadate info vaid arhveerimise eesmärgil.
Oleme ette tänulikud teie meenutuste ja pildimaterjali eest! 🙂
Erilisemad saavad meie pool tänatud ja külastajate poolt märgatud 😉
Foto 18.detsember 1998.a.
November Mõniste Talurahvamuuseumis
20 oktoober, 2021
Võro keele nädala raames toimuvad 1.-5. novembrini Mõniste Talurahvamuuseumis võrukeelsed tegevustunnid.
Tund koosneb kahest erinevast osast. Esimene pool tunnist on rahulik ja hingedeajale omane küünla valgel jutu vestmine ja teine osa on maastikumäng.
Soovime kaasa aidata võru keele säilimisele seda rääkides ja õpetades. Jutustamisele tuleva loo valikul sai oluliseks just kirjaniku sünnikoht Võrumaal Rõuge vallas Sännas. Tegemist on nimilooga Juhan Jaigi raamatust Kaarnakivi, kus peategelane Mesimoka Taavet kehastub isevalmistatud nukuks ja tutvustab läbi jutustaja suu nii muuseumis olevaid looga seotud vanu esemeid kui ka Eesti rahvuslooma.
Kuna Mõniste Talurahvamuuseum on Eesti vanim vabaõhumuuseum, siis kuulub meie muuseumi külastuse juurde välitegevus. Sügisvärvid loodusest on taandunud ja toonidest jäänud valdavaks pruun ja hall. Muuseumiterritoorium aga on kaunistatud paljude värviliste sedelitega, millel küsimused võru keele meelde tuletamiseks ja õppimiseks. Mäng sobib kõigile vanuseastmetele. Nooremad asuvad teele koos juhendajatega ja vanaemad lapsed paari kaupa või üksinda. Koguda tuleb õigeid vastuseid ehk punkte ja parimad saavad tunnustatud.
Võro keelne mäng jääb kõigile külastajatele muuseumi õuele avatuks kogu novembri kuuks ja vahetab välja detsembrikuised Mõniste Päkapikumaa 25 aasta juubelipidustuste sündmused.
Aga enne kui maa saab end aastalõpu pühademeeleollu rüütada, kuulub novembri juurde videviku pidamine ehk ‘õhtuhämaruses enne tule ülesvõtmist koos istumine ja juttu vestes aja veetmine’. Sellest kombest inspiratsiooni saanuna sündis Videvikutund. Jutustame Kaarnakivi loo ja tutvustame looga seotud vanu esemeid, meisterdame võsavillemi maske ja mängime teemaga seotud mänge.
Maske on tarvilik kasutada nii mardi- kui kadripäeval santi jooksma minnes, et ikka säiliksid meie Eesti rahvakalendrile iseloomulikd tähtpäevad.
Videvikutnnid toimuvad 8.-26. novembrini.
Tellimine airi.ryytli@wi.ee ja 580 466 92.
Leiva-ja pudrunädal
19 oktoober, 2021
Traditsiooniks saanud sügisesel leiva-ja pudrunädalal said osalejad tundma õppida teravilju ja teada, mida saab rukkist, nisust, odrast ja kerast. Poovisime läbi tööd rehepeksust jahvatamiseni kiviaegsel ja taluaegsel viisil. Paljudele uued sõnad meie esivanemate igapäevaelus kasutatavate tööriistade kohta said meelde tuletatud nii töö tegemise käigus, kui läbi mängitud leiva teekonnal ning vormistatud meenutuseks kaasavõetavale töölehele.
Noorimatele oli kaasa elamiseks E. Niidu raamatu põhjal lauanukuteatrietendus “Kanaema kook”
Tõdemus: “Jah, leiva teekond lauale vanasti oli pikk ja toimetusi täis” kajas läbi laste arvamustest. Kui tulevikus meenub osalejatel sõna kuuldes või tööriista nähes kas ader, külimit, sirp, koodid, sari, leivaastja või -labidas on imeline. Kui aga suureneb austus toidu vastu, olgu see poest ostetud või kodus tehtud, sai jõutud eesmärgini.
Leiva-ja pudrunädala fotosid on võimalik näha https://monistemuuseum.ee/pildid/leiva-ja-pudrunadal/
Muuseumitund Sügise seitse nägu tõi muuseumisse molbertid ja värvid
5 oktoober, 2021
Selleks, et väikestel kunstnikel oleks mida maalida, käsime kõigepealt metsarajal otsimas sügise märke ja vaatlemas värve. Sügise juurde kuuluvad saadused metsast, aiast, põllult. Mängisime sügislaata, kus sai vahetada erinevaid saadusi. Osavuse ja kiiruse sai proovile panna õunte ja peetide korjamise võislusel.
Nähtu ja kogetu sai tunni lõpus paberile, abiks molbert nagu päris kunstnikel ja akrüülvärvid. Vikerkaar võtmesõnaks, kordasime värviringi abil enne maalima hakkamist põhivärvidest sekundaarvärvide segamist.
https://www.facebook.com/monistemuuseum