Muuseumikaart on Eesti muuseumide digitaalne ühispilet, millega saad aasta jooksul külastada rohkem kui 100 muuseumi, galeriid ja elamuskeskust üle Eesti. Kaart maksab 59 €.
Vaata ka
Virtuaalnäitus „Õkva prõlla’!“
Virtuaalnäitus „Õkva prõlla’!“ tutvustab muuseumi kogus olevaid ajanäitajaid ning 19. sajandi Saksamaal asutatud kuulsamate kellavabrikute ajalugu.
Junghans
Gebr Junghans Uhrenfabriku asutasid 1861. aastal Erhard Junghans ning Franz Xaver. Vabrikut saatis pea kohe edu: aastal 1870 toodeti 100 kella päevas ja 1903. aastaks oli Junghans maailma suurim kellatootja.
Junghans Jokeri lauakellad
19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses müüdi sellise tegumoega kellasid veel tõlla- või reisikella nime all. Kompaktse pendlivaba disaini mõtles 19. sajandi alguses Napoleoni jaoks välja Abraham-Louis Breguet.
Muuseumi kogus on kaks Joker-kella: tavalise äratuskella funktsiooniga kell ning musik-uhr ehk meloodiat mängiv kell.
Mauthe
1844. aastal asutasid Friedrich ning Marie Mauthe Schwenningenis kellakomponente valmistava vabriku. 20. sajandi alguseks olid tootmises erinevad seina-, laua- ning äratuskellad. 1925. aastal muutis Mauthe oma kaubamärki ning kellade sihverplaadile ilmus väljasirutatud tiibadega kotkas, küüniste vahel tähed F, M ja S.
Mauthe õitseng oli 1930ndatel, mil toodeti pea 45 000 kella nädalas. Edu ei kestnud aga kaua: pärast II maailmasõda sattus vabrik raskustesse ning 1970ndatel suleti lõplikult.
Muuseumis olevat kella on teadmata ajahetkel täiustatud: kell on algselt koosnenud ainult ülemisest, sihverplaadiga osast. Kapp on juurde ehitatud hiljem.
Kienzle
Kienzle kellavabrik asutati 1822. aastal Schwenningenis, algselt kandis tehas asutaja Johannes Schlenkeri järgi nime Schlenker. Pärast 1897. aastat, mil tehase ainuomanikuks sai Jakob Kienzle, muudeti ka vabriku nimi Kienzleks.
Vabrik oli üks esimesi Saksamaal, kes võttis edukalt omaks niinimetatud Ameerika süsteemi: standardiseeritud ning masstoodetud kellamehhanismi detailid ja perforeeritud plaadid kellade kiiremaks ja odavamaks valmistamiseks.
Kienzle vabrik jätkas oma edulugu 20. sajandil, tuues turule mitu innovatiivset kella, näiteks Strapazier-Armbanduhri – ilmale vastupidava meeste käekella 1931. aastal ja maailma kõige veekindlama käekella 1990ndate aastate alguses.
Schwarzwaldi kellad
19. sajandil muutusid majapidamistes populaarseks Schwarzwaldi piirkonnas valmistatud polükroomsete ehk maalitud plaatidega seinakellad. Taimornamentikaga kaunistatud kilpe valmistati peamiselt puidust, kallimate kellade puhul ka portselanist.
Algselt nimetati Schwarzwaldi kelladeks ainult kindlast Saksamaa piirkonnast pärinevaid käo-mehhanismiga kelli, kuid ajapikku hakati rahvasuus kõiki polükroomseid kilpkellasid Schwarzwaldi või Musta Metsa kelladeks kutsuma.
Le Roi a Paris
Mitmete 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses valminud kellade sihverplaadil olev tekst Le Roi a Paris on Saksa kellavabrikute üks edukamaid müügitrikke.
1785. aastal asutatud kellavabrik Le Roy et fils oli tuntuim Prantsuse kellavalmistaja 18. ning 19. sajandil. Pärast revolutsiooni oli le Roy Napoleoni isiklik kellavalmistaja ning kuninganna Victoria valitsemisajal sai vabrikust ainuke välisriigist pärit kellavalmistaja, kellel oli Briti kuninglik garantii.
Le Roy et filsi nimi tähendas kvaliteeti ning paljud soovisid prestiižse tootja kella omada. Teades seda, hakkasid mitmed kellavabrikud – sealhulgas Junghans, Schlenker-Kienzle ning Mauthe – oma kellade sihverplaadile trükkima Le Roy et filsile sarnaseid tekste: Le Roi a Paris, Leroi a Paris, Le Roi et Paris jne.
Slava
1924. aastal asutatud Slava kellavabrik oli üks esimesi mittemilitaarsetest kellavabrikutest Nõukogude Venemaal. Vabriku eesmärk oli toota taskukohaseid käe- ja äratuskelli tavainimestele.
