Virtuaalnäitus „Või mis ti olti nii piinü’“ tutvustab värskelt Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskuses Kanut taastatud linnatanusid ning teisi muuseumi kogus olevaid naistekübaraid.

Linnatanu – tuntud ka kui saksatanu, oub, haube või nets – oli talunaiste väike pitsist tanu.

Tanudega matkiti linnaprouade ja mõisapreilide kantavaid uhkeid kübaraid. Selleks kaunistati neid siidpaelte, sulgede, helmeste ning kunstlilledega.

Linnatanud tulid moodi 19. sajandi lõpul, mil maal võeti kasutusele linnamoeline rõivastus. Nende populaarsus püsis 1920. aastate lõpuni.

Näide linnatanude asetusest pea peal (pildil paremal) / AM F 32266

Pottkübar – poti- või kellukese-kujuline kübar on tuntud ka kui cloche-kübar. Cloche tähendab prantsuse keeles kellukest.

Pottkübar leiutati 1908. aastal, kuid tõeliselt populaarseks sai see kübarastiil 1920. aastatel.

Kübaraid valmistati peamiselt vildist, suvised pottkübarad võisid olla tehtud ka sisalist või õlest ning neid kanti sügavalt pähe surutuna, nii et need katsid tihtipeale kandja lauba ja kulmud.

Veel erinevaid naiste peakatteid perioodist 1930-1945:


Liitu uudiskirjaga

Iga kuu ilmuv Vana-Võromaa muuseumide uudiskiri.

    Soovin saada uudiskirja aadressile:

    Lisainfo ja ilmunud uudiskirjad.