Muuseumikaart on Eesti muuseumide digitaalne ühispilet, millega saad aasta jooksul külastada rohkem kui 100 muuseumi, galeriid ja elamuskeskust üle Eesti. Kaart maksab 65 €.
Vaata ka
Aprilli muuseumitunnid Mõniste Talurahvamuuseumis
25 märts, 2022
Kevad on ukse taga ja esimesed kevadekuulutajad juba kohal. Mahlakuul toimuvad Mõniste Talurahvamuuseumis kaks vahvat õppeprogrammi.
4.–14. aprillini kavandatud lihavõtteprogramm on mõeldud kõigile huvilistele. Räägime munapühadega seotud endisaegsetest kommetest. Värvime mune sibulakoortega ja vaatame, milliseid kodulindude mune võib tänapäeval leida. Meisterdame endale väikese tibu, mängime mänge ja mõistatame mõistatusi.
18.–30. aprillini saab muuseumis tuttavaks jüripäeva kombestikuga. Jüripäev märkis kevade ja kevadtööde algust. Proovime meiegi mõnda põllutööd mängult läbi teha: külvame vilja ja paneme kartulid maha. Vaatame muuseumi kogus olevaid põllutööriistu ja räägime, kuidas nendega tööd tehti. Teeme jürituld ja joome sooja teed. Lõkke ääres räägime jüripäeva töökeeldudest, ilma ennustamisest, nõiume ja tõrjume haigusi.
Tellida saab ka aasta ringi toimuvaid õppeprogramme. Programmide loetelu ja tutvustuse leiab Mõniste muuseumi kodulehelt.
Õppeprogrammidele on vaja eelregistreeruda telefonil 5622 8538 või meili teel mare.tamtik@wi.ee.
Kevadpühade eelne koristus rehetares
Värskenduskuur peamajas
25 märts, 2022
Muuseumi peahoone ruumide sisustamisel ja värvide valikul on olnud tähtis säilitada ajastule omane õhkkond.
Maja ehitasid 1928. aastal kaupluseks kohalikud külamehed. Pood töötas nendes ruumides kuni 1940. aastani. Pärast seda, kuni 1957. aastani olid hoones külanõukogu ja raamatukogu ning alates 1957. aastast on see Mõniste Talurahvamuuseumi peamaja.
Kui talvehooajal (kuni 30. aprillini) on muuseum avatud esmaspäevast reedeni kella 10–14, siis alates 1. maist oleme avatud iga päev kella 10–17. Olete Mõniste Talurahvamuuseumi teretulnud!
Märtsikuu muuseumitunnid Mõnistes
28 veebruar, 2022
Märts on kevade ootamise kuu. Märtsikuu ütleb: “Ah, külmetaks kõik ära, aga ei saa – mul jookseb teine silm vett!”. Karu keerab käpuli, putukatel ussidel tuleb elu sisse, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama ja lõunamaalt saabuvad tagasi linnud.
Mõniste Talurahvamuuseumis toimuvad märtsis muuseumitunnid tsirgutarkuse päev ja kasukast jopeni.
Tsirgupäev on rahvakalendris 9. märtsil. Tsirk tähendab lindu. Igal linnul on oma viisijupp, sulestiku värvus ja suurus. Kuna kevad on juba ukse ees, siis veedame õppepäeva looduses. Vaatleme, kas mõni kevadkuulutaja on juba saabunud ja kuulame, mis viisijuppe meile loodus pakub ning kas tunneme need ära. Vestleme teemal, kes on rändlinnud ja kes paiga linnud ning kes kodulinnud. Arutleme, millest toituvad talvel paigalinnud ja räägime lindude toitmise vajalikkusest talvel. Kuna kevad on lindude pesitsemise ja haudumiste aeg, siis vaatame pilte erinevatest linnupesadest, munade värvusest ja suurusest. Meisterdame lindudele pesakaste. Mõistatame mõistatusi ning mängime lindudega seonduvaid mänge. Tsirgutarkuse tunnid toimuvad 7.-18. märtsini.
Talve jooksul maha sadanud lumi on hakanud sulama, sest ilmad on läinud juba soojemaks ning kasukad tuleb välja vahetada jopede vastu. Tunnis arutame kuidas kehakatted on muutunud kiviajast tänapäevani. Osalejad saavad teada, milliseid kehakatteid saab villast ning milliseid linast. Tutvustame muusemikogus olevaid erinevate ajastute riietusesemeid ja nende valmistamiseks kasutatud tööriistu. Näitame rätsepal kasutusel olnud presspakku, pressrauda ja juhtmevabu triikraudu. Mõistatame mõistatusi ja riietame mõne lapse talunaiseks ja talupojaks. Kasukast jopeni tund toimub 21.märtsist 1. aprillini.
Muuseumitundidesse saab registreerida meili teel mare.tamtik@wi.ee või telefonil 56228538.
Poeme kasukast välja!
28 veebruar, 2022
Muuseumitunnis „Kasukast jopeni“ osalejad saavad teada, milliseid kehakatteid saab valmistada villast ja milliseid linast. Tutvustame muusemi kogus olevaid eri ajastute riietusesemeid ja nende valmistamiseks kasutatud tööriistu. Näitame rätsepal kasutusel olnud presspakku, pressrauda ja juhtmevabu triikraudu. Mõistatame mõistatusi ja riietame mõne lapse talunaiseks ja talupojaks.
Märtsikuu muuseumitunnid Mõnistes
Tsirgutarkuse päevad Mõnistes
25 veebruar, 2022
Tsirk tähendab võru keeles lindu. Igal linnul on oma viisijupp ja sulestik. Kuna kevad on ukse ees, siis veedamegi õppepäeva looduses. Vaatleme, kas mõni kevadekuulutaja on juba kohal ja kuulame, kas tunneme nende viisijupi ära. Vestleme teemal, kes on ränd- ja kes paigalinnud ning kes kodulinnud. Arutleme, millest toituvad talvel paigalinnud, ja räägime lindude toitmise vajalikkusest talvel. Kuna kevad on lindude pesitsemis- ja haudumisaeg, siis vaatame pilte linnupesadest, uurime, kui suured ja mis värvi on lindude munad. Meisterdame lindudele pesakaste. Mõistatame mõistatusi ning mängime lindudega seonduvaid mänge.
Märtsikuu muuseumitunnid Mõnistes
Lugu kedervarrest ja sellest, kuidas see unustatud ketrusviis Mõniste muuseumis uuesti ellu ärkas
22 veebruar, 2022
Meenutamiseks tuleb minna paarikümne aasta tagusesse aega kui alustasime muuseumis õppepäevade tegemist.
Linapäev oli just lõpule jõudnud, bussid lastekoormatega minema veerenud ja külamemmed, kes tegevusi juhendasid, istusid supilauas. Muuseumitaguse talu vanamemm, Ammas Leida, teatas uhkelt et ketramiseks ei olegi tegelikult vokki vaja. Kikitasin kõrvu. Leida jätkas et kedrata saab ka lihtsalt puupulgaga. Palusin kohe et ta näitaks meile, kuidas see võimalik on. “ Mu pime vanaema ketras ahjunurgas pulgaga ja lõng tuli täitsa tavaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see käis. Olin siis viie-kuue aastane, praegu kaheksakümnene. Ei mäleta enam, aga ketras.” Supp sai söödud, memmed asutasid ennast minekule, korraga kostis laua äärest rõõmus hüüatus. “ Pea ei mäletanud, aga käed mäletasid!” Memm oli võtnud voki koonlast linakiude ja laualt pliiatsi. Pliiatsi ja linapundikese vahele oli juba tekkinud poolemeetrine tugev lõng, tinises nagu pillikeel.
Õppisin kohe selle lihtsa töövõtte selgeks. See oli tõesti lihtne, ühe käega nagu keriks linakiude pulgale ja teise käega keerutaks pulka vastassuunas, nagu keriks kiude pulgalt tagasi maha. Pulga ja kiupundi vahele tekivad keerud, linakiud keerduvad üksteise umber ja tekib lõng. Kiude järjest juurde lisades lõng pikeneb ja selle saab pulgale keraks kerida. Tunni ajaga sai valmis paarikümnemeetrise lõngajupi.
Sellest ajast peale on see töövõte kindlalt meie õppepäevade, kiviaja, lina- ja villapäevade programmis. Olen seda töövõtet paarikümne aasta jooksul õpetanud tuhandetele, nii õpilastele kui huvilistele. Õige mitmed on selle töö ka tegelikult selgeks õppinud ja omakorda edasi õpetanud, nii et praegu peaks Eestimaal olema vähemalt paarkümmend pulgaga ketramise oskajat.
Kust see töövõte ikkagi pärineb?
Vanimad teated kedervarrega ketramisest on teada nooremast kiviajast, st. 5-6 tuhande aasta tagusest ajast. Eesti alade vanimad värtnakedrad on leitud Tamula asulakohast, vanuseks 4-5 tuhat aastat.
Kiviajal kasutati ketramiseks lihtsat puuoksa või puukonksu. Kiviaegsest, puuoksaga ketramisest arenes sajanditega edasi ainult selleks otstarbeks kasutatav tööriist- kedervars.
kedervars (ERM B 102:101); Eesti Rahva Muuseum; valmist. 1900-ndate aastatel.
Eesti Rahv Muuseumis on hoiul hulgaliselt selliseid, puupulga kujulisi kervarsi, saadud kogumisretkedelt Soome-Ugri rahvaste aladele. Ülemisel pildil olev kedervars on kogutud Udmurdi ANSV-st 1947.aastal . Koguja Aleksei Peterson.
kedervars (ERM B 220:25); Eesti Rahva Muuseum
Taolisi, palju uhkemaid, tööstuslikult valmistatud , treitud ja lakitud kedervarsi müüdi Komi, Handi, Udmurdi ja Mari rahvaste kauplustes. Nendel Soome-Ugri aladel kasutati kedervarsi villase lõnga ketramiseks veel 1960-ndatel aastatel. Pildil olev kedervars on kogutud ERM-poolt Komi vabariigi Ust-Võmi rajoonist 1997.aastal.
Nöörikonksuga lõnga või nööri ketramine oli Põhja-Skandinaavia aladel kasutusel veel 20. sajandi algusaastatel.
Mõniste muuseumis õpetas seda vana ketrusviisi põline Mõnistelane, Uibu Erich, kes selliste konksudega oskas valmistada väga peenikest ja tugevat, kahe keeruga kalavõrgu või unnanööri.
Nöörikeerutamise konksud (MF _ 672:4 E 219:4); Mõniste Talurahvamuuseum
Aja möödudes oskused arenesid. Kedervarrele lisati puidust, savist, luust või kivist ketas. Töö muutus kiiremaks. Kedervarrega kedrates ei olnud koonla asukoht tähtis, lõngakiude sai tõmmata põlvele või pingile asetatud koonlast, isegi põlletaskust. Kedrata sai ahju kõrval istudes või karjamaal seistes. Kedervarre nimetus läks samuti üle uuele tööriistale ja enamikes Eestimaa paikades jäi ka kettaga tööriist kedervarreks. Meie kandis, Hargla kihelkonna aladel oli kedervarre/pulga nimetuseks ketr, kettaga kedervarre nimetuseks värtin.
Värtnaga kedrates oli vaja koonal kinnitada ketrajast kõrgemale, et ülevalt kiude juurde tõmmata. Ketraja ise istus ka kõrgemal, n. ahjuäärel, lükkas puusalt värtna veerema ja andis koonlast keerde juurde, kuni värtnaots põrandani ulatus. Valmis lõngaosa keerati värtnavarrele, lõng kinnitati uuesti silmusega värtna peenema otsa umber ja lükati värten käima. Selline ketrusviis oli mitu korda kiirem ja küllap selle tõttu oli ka meie aladel 20 saj. alguseks kedervarre e. pulgaga ketramine valdavalt unustatud.
Eestis kedrati kedervarre e. värtnatnaga kuni 19. sajandini, mil hakati kasutama vokki.
Kedervars/värten (SM _ 8730:39 E 487:39); Saaremaa Muuseum SA
Kedervarre nimetused Soome-Ugri rahvastel:
Liivi keeles kiedõr, keda, kedr;
Vadja keeles tšedräpuu, värttänä;
Soome keeles kehrä, värtina;
Isuri keeles kezrä, värttänä;
Karjala keeles kezrü, värtin;
Vepsa keeles kezr, värtin;
Vana-vene keeles vertino (веретено )
Meie suurim tänu sellele pimedale vanainimesele, kes teistmoodi kedrata ei suutnud, aga niimoodi sai veel oma perele kasulik olla. Tänu temale rändas unustatud oskus 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõppu ja sealt tänapäeva.
Hele Tulviste
15.02.2022
Liiprisaag ja kitsarööpmeline raudtee
27 jaanuar, 2022
Talupoja aastaringis olid veebruaris päevakorral metsatööd. Näiteks tuli talumehel teha mõisa heaks üks süld puid.
19. sajandil, kui rajati kitsarööpmelisi raudteid, oli nende jaoks vaja liipreid. Liiprid tehti puidust. 1 km peale kulus umbes 1500 liiprit, mida tuli iga 15 aasta tagant uuendada. Siinkohal tasub meelde tuletada vanarahva tarkust, et veebruaris vana kuu ajal ehk „kõval ajal“, mil langetatud puud ei mädane.
Algselt lõigati liipreid käsitsi. Kui juhtus, et mõni mees lõikamisel liipri ära rikkus, tuli see tal kinni maksta ja töötasu ta selle eest ka ei saanud.
Mõniste Talurahvamuuseumi ekspositsioonis saabki näha liiprisaage. See on valmistatud teraslehest, käepidemed puuduvad. Saehambad on kuni 2,5 cm pikad, saehammaste otste juures on teravad ettepoole kõverad küüned. Saag on ostetud kodanliku Eesti algusaastatel. Tööriist kuulus Aleksander Malmile. Muuseumi jõudis saag 1970. aastal.
Liipri- ehk lauasaagi kasutati puu pikisaagimiseks. Saagimisel asetati palk pukkidele. Üks saagija oli üleval ja teine all. Saagimine toimus palgile lastud tahmanööri jälje järgi. Lauasaed olid kasutusel XIX sajandi 70. aastatest kuni I maailmasõjani, hiljem kasutati neid vähem.
Mõniste Talurahvamuuseumist vaid paar kilomeetrit eemal kulgeb kunagine 211 km pikkune kitsarööpmeline raudtee Valga/Valka–Ape. Enamik vanast raudteetammist on tänapäeval kasutusele võetud matkarajana „Rohelised rööpad“, kus saab teha nii pikemaid kui lühemaid retki jalgsi, ratta ja autoga. Sellel raudteel on võimalik sõita ka kitsarööpmelise rongiga ja raudtee-jalgrattaga, seda küll vaid Läti-poolses osas. Rongiga saab liikuda marsruudil Aluksne-Gulbene ja raudtee-jalgrattaga alustada retke Valka vana raudteejaama juurest. Rohkem infot raudtee ajaloo kohta saab muuseumist ja selle juures olevalt infotahvlilt.
Kitsarööpmelise raudtee rong sõitmas üle raudteesilla Mustjõel Mõnistes.
Foto: Mõniste Talurahvamuuseumi fotokogu MF _ F 104:3.
MF _ 192:1 Aj 26:1
Mõniste Talurahvamuuseumisse küünlaid valmistama ja vastlapäeva tähistama!
20 jaanuar, 2022
Eesti rahvakalendri järgi on küünlapäev talvepoolituspüha, mil murdub talve selgroog. Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Sel päeval keedeti rituaalseid toite, ennustati ilma ja valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad eriti heledalt. Seetõttu valmistame ka meie koos lastega 1.–11. veebruaril küünlaid, kasutades ära jõuludest üle jäänud küünlajäägid. Tutvustame küünlapäeva kombestikku ja räägime küünaldega seonduvast.
Vastlapäev, lihaheide, ka pudrupäev on üks populaarsemaid rahvakalendri tähtpäevi, mida tänapäeval tähistatakse eelkõige vastlakuklite söömise ja võimaluse korral ka liulaskmisega. Kui ilmataat lubab, siis laseme ka meie 15–22. veebruaril liugu. Selle kõrval tutvustame vastlapäeva kombeid ja meisterdame vastlavurri. Ettetellimisel pakume ka vastlatoitu.
Lisaks on muuseumis avatud teised haridusprogrammid. Mõnes neist on parem osaleda soojal ajal. Ent ka praegusesse aastaaega sobib hästi taluelu programm, kus räägime talupere igapäevatoimetustest. Veebruaris keskendume just talvistele töödele, proovides need ka ise järele. Tutvustame tsaariaegset talukompleksi, kuhu kuuluvad rehetare, suitsusaun, ait. Osalejatel tuleks riietuda vastavalt ilmale.
Kui eelistate elamusi siseruumis, sobib selleks hästi vana aja kaupluse programm. See muuseumitund toimub 1928. aastal kaupluseks ehitatud majas, kus praegugi on ajastutruult renoveeritud kauplus ja kaupmehe elutuba. Osalejad saavad teada, kuidas kaubad vanasti liikusid, mida poes müüdi ning kuidas ostude eest tasuti. Õpime kaalumist, pakkimist ja arvelauaga arvestamist – kõike seda oli poemüüjal omal ajal tarvis. Nagu ka programmis osalejal. Ikka selleks, et valmistada ise maitsev suutäis.
Vana-Võromaa nelja muuseumi haridusprogrammid leiab kodulehelt wi.ee/et/muuseumid/elamusope-muuseumis
Uiskudest uisutamiseni
30 detsember, 2021
Arvatakse, et uisutamisel kui jää peal liikumise viisil võib olla vanust juba ligi 5000 aastat. Vanimad teadaolevad uisud on valmistatud põdra, hobuse või veise säärekontidest. Need kinnitati jalanõude külge nahast rihmadega. Selliseid uiske on leitud Rootsist.
Põhjamaades – Soomes, Rootsis, Norras –, kus talveaeg kestis kaua, oli eluliselt vajalik jääväljadel liikuda. Libedal jääl jalgsi astumine oli aeglane, luu-uiskudel liikudes saadi kiiruseks umbes 5 km tunnis. See on sama mis maismaal kõnnikiirus. Luust uiskude põhi oli lame, polnud võimalik ennast uisuservaga edasi lükata. Hoo saamiseks kasutati teravaotsalist keppi, millega lükati ennast edasi jalgade vahelt.
Ka Eesti rannikuala elanikud kasutasid luu-uiske jääl liikumiseks. Veel 20 sajandi alguses on Hiiumaa ja Loode-Eesti lapsed uisutanud luu-uiskudel.
Ferdinand Leinbocki korjandusest on üles tähendatud uiskude valmistamise õpetus: „Tapetud hobuse säär maetakse maasse ja võetakse välja umbes ühe aasta pärast, kui liha on ümbert ära mädanenud. Siis käiatakse alumine külg siledaks, puuritakse augud läbi, aetakse aukudesse nöörid ja ongi valmis.“ (ERM A 333:2)
ERM A 333:2 Luu-uisud Suur-Pakrilt
Seejärel toimus uiskude ehituses areng: sääreluu kinnitati puuklotsi külge. Sellistel uiskudel uisutasid ülikud Henri II valitsemisajal 12. sajandil. Uisutamine muutus siis praktilisest tegevusest rikaste meelelahutuseks.
- sajandi keskel vahetati Hollandis luust uisupõhi metallist tera vastu. Nüüd oli võimalik ennast uisutera küljega edasi lükata. Kasvas uisutamiskiirus, ilma kepita oli palju mugavam, aga ka ilusam uisutada. Uisutera esiots muudeti ka algul kumeraks, et see jäässe ei takerduks. Varsti sepistati tera esiots aga kaunikujuliseks kaareks.
Uisutajad 15. sajandi Londonis.
18.–19. sajandil sai uisutamine populaarseks paljudes maades: Inglismaal, Saksamaal, Venemaal, esialgu meelelahutusliku tegevusena, kuid hiljem ka võistlusspordina.
Uisud 18. sajandist.
- aastal patenteeris Emma William Buchall Philadelphias esimesed terasuisud.
1879. aastal patenteeris firma Barney & Berry’s aga seadme, millega on võimalik metalluisk jalanõu külge kinnitada.
Uiskude arenguga samal ajal arenes ka vaatemänguline uisutamine, esialgu paaridena uisutamisena, siis juba uiskudel tantsimisena. 1870. aastal lisandus uisutamisele muusika ja tulid kasutusele piruetid ja hüpped. Oligi pandud alus iluuisutamisele.
Woolson Spice Co õnnitluskaart 19. sajandist
Eestisse jõudis metalluiskudel uisutamine mõisate kaudu, nii nagu mujalgi Euroopas – peenema seltskonna ajaviitetegevusena. Siiski ei jäänud uisutamine ainult rannarahva liikumisviisiks ja mõisapreilide ajaviiteharrastuseks. Nii nagu jäljendati kõike mõisas kasutatavat, valmistasid ka talulapsed endile ise uisud.
MF 1109:1 E335:1 Mõniste Talurahvamuuseum
Teraks sobib vana, katkise vikati selgroog, mis kinnitatakse puust tallaklotsi sisse. Klotsi ja raua vahele jäetakse kolm ava nööridele. Pastlad puuklotsidele, nöörid klotsi alt läbi, ümber jala sõlme ja uisud on sõiduks valmis. Jälle teised ajavad all Konnasilma libeda jää peal uiskudega, mida nad ise plekitükist ja puupakust teinud. Paraku peavad aga uisud ja kelgud nii mõndagi kurja kannatama. Kui suka-, kingatallad läbi leitakse ja uisud, kelgud kätte saadakse, siis rändavad nad lihtsalt tulesse, sest emad ei mõista siin paraku sugugi nalja. Ja kui koolis käsk või peatükk välja ei tule, on jälle vaene kelk ja uisk süüdlased. Mõnikord on liulaskjad mõne seltsilise vastu ülekohtused olnud ja need on koolmeistrile ära kaevanud, et Kukulinna poisid «muudku aga liugu lasevad». Sellestki hädaohust löövad kelgud ja uisud ikka läbi ja on ikka jälle käepärast, kui neid ka kümme korda ära võetakse. J. Liiv “Vari” 1894.
***
20. sajandi alguses, 1920.–1940. aastatel, osteti rikkamate talude lastele poeuisud. Uisukomplektis olid saapakanna alla kinnitatavad raudplaadid ja spetsiaalne võti küljeklambrite kinnikeeramiseks. Uisud kinnitati saabaste külge. Uisutamissaapa kontsa alla kruviti rauast plaat, millel piklik auk. Saabas asetati esialgu risti uisuga, et plaadi auk sobiks tihvti kujuga, siis keerati saabas otse ja tihvti otsad kinnitusid plaadi alla. Saapa küljed kinnitati kahelt poolt klambritega.
***
Urmas Tulviste mälestused 1960.–1970. aastatest: Mul olid just sellised uisud. Saapakontsa alla kinnitatavad plaadid olid juba jumal teab millal ära kadunud ja uisutihvtide jaoks uuristasin saapakontsade sisse augud. Vasaku uisu küljeklambri vint oli ka ära kulunud ja alatihti pääses uisk jalast. Lõpuks uisutasin ainult ühe uisuga, niikaua kuni isa saabaste lõhkumise pärast mõlemad uisud ära võttis ja enam ma neid ei näinud. Nii jäigi minu uisutamisoskus õige kesiseks, kõik teised Vastse-Roosa poisid aga oskasid uisutada.
***
Hele Tulviste meenutab: Uisutamiseks sobis iga vähegi tasasem jääväli ja pärast tundide lõppu sõideti võidu või mängiti kilukarbiga hokit niikaua, kuni toikaga enam karbile pihta ei näinud lüüa. Undruse veskijärve jää oli tihti krobeline ja kühmuline, aga igal talvel rammisid poisid jää sisse palgi ja ehitasid sellele karusselli. Karussell oli mõeldud küll rohkem kelgu ringiajamiseks ja tüdrukud enamasti sellega leppisidki, aga poistele oli ikka vaja rohkem põnevust. Uiskudega poiss võttis karusselli lati pikemast otsast kinni ja teine ajas hoo sisse. Parajal hetkel oli siis vaja latist lahti lasta ja poiss lendas kui lingukivi minema. Selle paraja hetke tabamine oli aga väga peen kunst. Enamasti lõppes sõit raginal pilliroopõõsastes, aga hea õnne korral võis peaaegu järve teise otsa sõita. Halva õnne korral lõppes sõit Jaanimäe-aluses allikas. Koju jõudes oli vettinud kasukas kivikõvaks külmunud, nii et poiss pidi selle seest nagu uss kesta seest välja vingerdama. Kasukas seisis köögipõrandal püsti kui kummitus. Aga ega selle väikese vahejuhtumi pärast sõit sõitmata jäänud: järgmisel päeval olid poisid uuesti jääl. Allikas oli karussellist päris kaugel, nii et sinna suunda sihtida oli ka paras kunsttükk, mis igal aastal ei õnnestunud. Kalda lähedal ulatusid jalad põhja ja suurt õnnetust sellest kunagi ei tulnud.
***
Tänapäeval valmistatakse uiske nii meelelahutuseks kui spordiks, nii lastele kui ka suurtele. Hokiuisud on kõrgema kannatagusega, iluuisud kõrge saapasäärega, mis toetab hüppeliigest. Sakid uisuninas aitavad sõitu alustada, pidurdada, hüpata ja pöörelda, kiiruisud on ehitatud suure kiiruse saavutamiseks.
Leia ainult endale sobilik ja jääle!
Tekst: Hele Tulviste
Perepäev Mõniste päkapikumaal 18. detsembril
25 november, 2021
Perepäevale tulijaid ootavad põnevad tegevused nii õues kui ka eri majades. Madalas rehetares tõstame ukse taha Tahma-Toomase, et külla saaks tulla jõulusokk. Tagurpidi kasukas vanaga kohtumiseks liigume peamajja – esimese Eesti Vabariigi aega. Järgnevad nõukogudeaegne nääripüha ning tänapäevale omased jõulud koos jõuluvanaga, kes toob lastele õues lõkke ääres ka kommipaki. Kehakinnituseks sööme piparkooke ja joome teed. Iga laps saab meisterdada endale looduslikest vahenditest meene. Toimetusi jagub kokku kolmeks tunniks.
Juhendatud grupitegevused algavad kell 11:00 ja 14:00
Lisaks ootab külastajaid tore õuenäitus „Mõniste päkapikumaa 25“, mis annab ülevaate veerandsajandist päkapikumaal. Huvilistel on võimalik heita pilk seni toimunule fotode ja kostüümide abil.
Perepilet 30 eurot. Palume võimaluse korral oma tulekust ette teada anda tel 5804 6692 või airi.ryytli@wi.ee. Toreda kohtumiseni!